Maailma uueks tegemise püüd ja sobivad vahendid

Ülemöödunud aastasajal kirjutas Karl Marx: „Filosoofid on maailma ainult mitmeti seletanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta“ (XI tees Ludwig Feuerbachi kohta).
Soov maailma muuta ja mitte piirduda mõistmisega ei ole kadunud. Kuidas aga muuta inimeste arvamusi ja nendevahelisi suhteid? Kas neid on üldse võimalik muuta või muutuvad need ise? Kärsitumad maailmaparandajad ei jää ootama, kui nende käes on avalik võim. Võim saab aga vahendina kasutada õigust, sest võimul olija esmane ülesanne on hoida välimist ja sisemist rahu. Õigus annab juhtnöörid, kuidas käituda, kui rahu rikutakse. Üksmeeles elavad inimesed ei pea tundma seadust.

Peategelane on laps
Eelnevalt kirja pandule mõtlesin, kui vaatasin salvestusest kooseluseaduse teemal toimunud telesaadet „Suud puhtaks“. Üks saates osalenud kooselu seaduse kaitsja ütles, et neid ei rahulda ainult majanduslikud lepingud ning õiguste ja kohustuste loend. Paraku ei anna ka perekonnaseadus muud kui reeglid ühiseks majandamiseks ning määrab õiguste ja kohustuste kandjad.
Seaduse eesmärk ei ole inimest õnnelikuks teha. Vanas abielutõotuses lubati küll olla koos õnnes ja õnnetuses, koos kanda rõõmu ja risti, kuid see oli vanne olla ustav teineteisele. Vande pidamine või rikkumine võis mõjutada kohtuniku kaalutlusi otsustamisel, muud õiguslikku tähendust sel polnud.
Vanne ei ole õiguse, vaid au ja häbi valdkonda kuuluv. Seadus ei taganud ei õnnelikke ega õnnetuid päevi. Seadusesätteid pidi uurima alles siis, kui tüli või häda majas oli. Praegu ei anta perekonnaseisuasutuses vannet. Kinnitatakse vaid soovi abielluda.
Kuid kas siis perekonnaõigusel keskset tuuma ei ole? On küll. Kui mõelda perekonnaseaduse osadele – abielu, abieluvara, põlvnemine, ülalpidamiskohustus, hooldusõigus, eestkoste ja lapsendamine –, on selge, et perekonnaõiguse peategelane, keda kaitstakse, on laps.
Kui peres on kõik hästi, siis ei ole vaja seadust tunda. Reegleid on vaja siis, kui vanematega midagi juhtub. Kuidas kasvatada laps üles oma pere liikmena või siis viimase võimalusena liita mõne teise perega.

Tundlik teema
Mis on siis abielu? Abielu eesmärgiks on pere loomine, kahest eri perest pärit inimese ühinemine, et panna alus uuele perekonnale. Ja selles on kõigil osalejatel oma osa. Pole me ju pärinud vanadelt roomlastelt mõistet toitev isa, vaid ikka toitev ema – alma mater. Perekonnaõigus võtab kokku inimkonna kogemuse nende suhete korraldamisel, mille peale noored inimesed ei tule ega oska seetõttu üksiklepingutega korraldada.
Õigusele kohaselt ei kirjuta seadus ette head või halba käitumist, vaid juhiseid käitumiseks, kui on tüli, pereelu oluliselt takistav haigus või surm. Nii on talutud konkubiine, majaisanda liiga lähedasi suhteid teenijatega jmt ning seadus ei ole seda liigselt korraldanud.
Meiegi päevil tunnistatakse abielumees isaks ka juhul, kui ta eostumise ajal ei saanud kuidagi oma naise juures olla. Avalik võim peab kaitsma perekonna head nime ega tohi sekkuda siin inimestevahelistesse suhetesse ja kokkulepetesse.
Miks on siis perekonnaõigus ja selle muutmine nii tundlik teema? Perekonnaõiguse puutumus inimese eostumise, sünni ja kasvamise saladusega, et olla toetavate juhiste kehtestaja siis, kui vanemat või vanemaid tabab haigus, surm või tüli, on see põhjus. Ka mind häirib, kui olemuselt viljatute suhete korral tahetakse kasutada samu mõisteid, mida ootuspäraselt viljaka ühenduse korral.

Kooselu registreerimine abielu alternatiiviks?
Kooseluseaduse eelnõu esitajad ei olnud oma sihtides ka järjekindlad või ei olnud ausad. Seletuskirjas seisab: „Analüüsides on eesmärgiks seatud mitteabielulise kooselu partneritele piisava õigusliku kaitse tagamine selliselt, et ei kahjustataks abielu institutsiooni ega vähendataks paaride motivatsiooni abielusid sõlmida.“
Mille eest siis taheti abielu institutsiooni kaitsta? Vastus on seletuskirjas: „Samasoolistele paaridele oleks võimalik kaitse tagada ka abielu institutsiooni laiendamise kaudu, ent avalikule pöördumisele saadetud tagasiside põhjal on eelnevalt välja toodud, et samasooliste abielu lubamiseks ei ole Eesti ühiskond veel valmis.“
Rakendusseaduse eelnõu tegelikult samastab suures osas kooselu ja perekonna rajamise eesmärgil sõlmitud abielu.
Palju räägiti eelnõu arutelu ajal ka koos elavatest meestest ja naistest, kelle abielu on registreerimata. Nende jaoks olevat kooselu registreerimine abielu alternatiiviks. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas saab olla üks lepingu tüüp teisele, suures osas samu õigusi ja kohustusi käsitlevale lepingutüübile asendajaks.
Telesaates mainis üks osaleja, et mõne inimese jaoks on abielu püha ja et olgu siis kooselu leping neile, kelle jaoks abielu ei ole püha. Pea pool aastatuhandet pole Eestis abielu sakramendiks peetud ja ligi sada aastat on tegemist ilmaliku toiminguga abielu registreerimisel. Pühaks saab pidada elu jätkumise ja kasvamise imet, milleks on mehe ja naise ühendus seatud, või siis teineteisele antud vannet olla koos. Perekonnaseisuasutuses jah-sõna ütlemine pole just pühalik, kui kõrvale jätta asjaolu, et see pole ka argine tegevus.
Kui inimesed ei soovi oma abielu registreerida ning anda nõnda varaliste ja argiste asjade korraldamisel üksteisele kindlustunnet ootamatuste puhuks, siis on see nende valik. Vähe usutav, et mõnes asjas (näiteks lahutatud ja töövõimetu kaaslase ülalpidamiskohustus) vähe erineva lepingu registreerimise võimalus seda valikut muudab.

Õigusaktidega ei taga õnne
Ustavust pühaks pidamine on aga muutunud eraasjaks. Teineteise usaldamisele ja truudusele ei ole Eesti riik reklaamikampaaniaid tellinud. Pigem juhuslikele ja lühiajalistele suhetele. Või olen ma plakateid kirjaga „Kumm on seks“ kuidagi valesti mõistnud.
Milline lahendus pakkuda siis inimestele, kes ei saa moodustada perekonda, sest on samast soost, kuid tunnevad teineteise suhtes tugevat kiindumust ja emotsionaalset lähedust?
Õigusaktid sätestavad inimese õigusi toetusele või hüvitisele pereliikme surma, haigestumise, riigiteenija kolimise korral, kohtus või kohtueelsel uurimisel tunnistuse andmisest keeldumise kohta, kooselule ühisel elamispinnal, asumisel Eestis viibiva pereliikme juurde, ühisele tuludeklaratsioonile (mida küll piirati), seadusejärgsele pärimisele, vanglas karistust kandva pereliikme külastamisele, ravi lubamisel või kohustusi (ülalpidamiskohustus) või piiravad õigusi (näiteks koos töötamine avalikus teenistuses).
Seejuures on pereliikmete ring eri õigusaktides erinevalt määratletud, mis on mõistetav, sest mõnel juhul on otstarbekam õigustatud isikute ringi piirata.
Ma arvan, et on võimalik olulisi õigusi ja kohustusi hõlmav tüüpleping.
Perekonnaseadus lisab abieluga seotud (sõlmimine, vastastikused kohustused, abieluvara, lõpp) ja sugulusest tulenevad kohustused (sugulus ja hõimlus, põlvnemine, ülalpidamiskohustus, isiku- ja varahooldus, lapsendamine).
Inimesi ei saa õnnelikuks teha õigusaktide abil. Küll on võimalik vähendada olulisi piiranguid. Samas ei saa teha haiget neile, kelle jaoks on elu ime ning sellega seotud mõisted ja elu jätkumist tagavad institutsioonid selgepiirilised.
Maailma õnnelikumaks muutmine leiab ikka õigustuse nõrkade ja kõrvaletõrjutute kaitsmise näol, kuid märkamatult võib nii asetuda koos massimeedia ja avaliku võimuga end õigeks pidajate poolele ja mitte märgata valu, mida põhjustatakse mõisteid ja sõnade tähendust muutes neid hindavatele inimestele.
PS! Kolm aastat tagasi kirjutasin ma Rain Kooli tellimusel rahvusringhäälingule ühe loo kooseluseadusest, mille leiab aadressilt http://www.err.ee/524386/vootele-hansen-motted-perekonnast-kooseluseaduse-valguses.

 

 

 

 

Vootele Hansen,
ristiinimene