Maise paradiisi pildid

Võõrsõnade leksikoni järgi on paradiis (otseses tõlkes ‘aed’, ‘park’) paljude rahvaste usulis-müstilises kujutluses esinev õnnemaa, õndsate asupaik.

Piiblist loeme: «Ja Jehoova istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle ta oli valmistanud. Ja Jehoova Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja millest oli hea süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu» (1Ms 1:8–9).

Üldiselt kujutame ette paradiisi – ülim õndsus, kõrgeim heaolu, mille poole püüelda. Piibli järgnevas terminoloogias asendab seda taevas. Olgu kõrvalpõikena märgitud, et paradiisiõunapuu oma väikeste punaste õunte paljususega sümboliseerib samuti värvikirevat küllust. Paradiis on siis selline ülim hüve, mille ustav ja usklik hing peaks oma õigesti elatud elu eest saama. Maa peal on teil vilets, muresid ilmlõpmata, aga kannatage, tasuks ootab teid paradiis.

Mind on hämmastanud, et bolševikud, kommunistid, kes religiooni sugugi ei sallinud, ehitasid oma ideoloogia üles religiooni sarnaselt. Nad nimetasid oma paradiisi kommunismiks, mis pidi siis olema tulevane ühiskonnakord, kus igaühelt nõutakse tema võimete järgi ja igaühele antakse tema vajaduste järgi. Nõukogude inimesed, kannatage see viisaastak, kannatage veel üks viisaastak – kohe-kohe saabub kommunism. Mindi isegi niikaugele, et partei tõotas pidulikult: nõukogude inimeste sellele põlvkonnale saab osaks elada kommunismi ajal. Ja lihtsad tööinimesed uskusid tõepoolest seda, nõukogude inimesed kogesid ajaloo vältel uskumatuid kannatusi. Mis aga saabumata jäi, see oli kommunism.

Nüüd, kus meil pole enam valitsevat klassi ja on valitav klass, kohtasin sama nähtust. 2007. aasta 4. märtsi riigikogu valimiste eel on Reformierakond peaminister Andrus Ansipi suu läbi välja öelnud loosungi: viime Eesti 15 aastaga euroopa viie kõige jõukama riigi hulka. Kristen Michali arvates on eesti rahval nüüd suur eesmärk. (Maaleht, 23. november 2006.) No Jumal tänatud, lõpuks ometi on meil suur eesmärk olemas. Varem seda polnud, aga nüüd on. Michal lisab veel targalt lõppu, et ei saa ju öelda, et tahame olla vaesed ja õnnetud.

Et osutuda valituks, tuleb midagi head lubada. Täitsa huvitav on jälgida, mida siis lubatakse. Rikkust, ikka rikkust. Juba muinasjuttudest tuttav käik: vaene leiab kullakoti, minu soovil havi käsul kattub laud jne. Valmistel kogub Reformierakond 20% ümber toetust. Sellest järeldan, et 15–20% hääletamas käinutest ikka usub neid muinasjutte.

Ettevõtja, juhi esimene mure on tööjõud. Pole õieti kellegagi tööd teha. Pole neid, kes tahavad ja oskavad tööd teha. Eelkõige just tahavad. Rahva kvaliteet on väga alla läinud. Teenindajad, kes päevast päeva puutuvad kokku inimestega, võivad rääkida, kui näotult käituvad sageli meie inimesed. Minus süveneb veendumus, et Eesti hävib kord omaenese rumaluse tõttu. Valitseb eluvõõras «Tallinna tarkus», mis oma suundumustes õiget teed küll ei lähe.

Suurlinnad on rahvaste surnuaed. Kas tuleb lõppu sellele meeletule kiirustamisele ja rabelemisele, küsis Kaisa, kui oli päevakese Tartus veetnud. Närvilisusest rebeneb tervis. 50aastane on sageli juba päris haige inimene. Millalgi peab tulema murdepunkt maaelu kasuks, sest suurlinnades me lõpeme ise otsa.

Range kasvatusega inglise kirjanikult Charles Dickensilt küsiti enne New Yorgi külastamist, et mis ta arvab sellest lõbujanulisest maailmalinnast. Dickens vastas: «New York – see on miniatuurne põrgu.» Aga pärast New Yorgi külastamist oli tema arvamus maailmalinnast veidi muutunud. Nüüd ütles Dickens: «Põrgu – see on miniatuurne New York.»

Eesti oludele kohandatult võiks Dickensit parafraseerida: «Põrgu – see on miniatuurne Tallinn.» Mitte paradiis, milleks valdav osa elanikkonnast seda peab.

Rannar Susi