Mälestati stalinlike repressioonide ohvreid

Laupäeval, 30. oktoobril oli Venemaal poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuspäev. Seda tähistasid juba 11. korda ka need eestlased, kelle lähedaste viimne varjupaik on Peterburi lähistel Levašovo memoriaalkalmistul.
Stalinlike repressioonide läbi hukkunud eestlaste mälestuskivi juurde kogunes üle poole­saja eestlase. Traditsioonilise mälestusteenistuse pidas kaitseväe emeriitpeakaplan Tõnis Nõmmik, kaasa teenis Peterburi eestlaste segakoor. Sõna võtsid Eesti peakonsul Peterburis Tiina Maiberg, Tallinna linnapea Edgar Savisaar, välisministeeriumi ja haridusministeeriumi esindajad, lahkunute omaksed.
1937 otsustas Stalin teha lõpparve «nõukogudevastase elemendiga». Ka Leningradis algasid mahalaskmised. Et suurt hulka hukatuid linnas salaja maha ei mata, oli vaja leida üks varjuline koht. Selleks sai 15 km kaugusel olev üheksahektariline maatükk Levašovo küla äärel. Ametlikel andmetel lasti Leningradis 1937. a maha 18 719 inimest, 1938. aastal hukati 20 769. Laibad veeti veoautodel Levašovosse. Sinna maeti kuni 1954. aastani.
Paik ise oli pool sajandit täiesti salajane kõrge planguga ümbritsetud ala, mida valvanud KGB-lased ei teadnud isegi, mida nad tegelikult valvavad. Alles 1989. aastal avas Peterburi linnapea Anatoli Sobtšak kalmistu ja hukkunute omaksed ning rahvuskaaslased said sinna paigutada mälestuskive ja riste.
Üle tuhande eestlase
Eestlasi puhkab siin üle tuhande. Neile pandi mälestuskivi täpselt kümme aastat hiljem Peterburi eestlaste ja konsulaadi töötajate koostöös. Kivi on pärit Ida-Virumaalt, selle teekond Levašovosse oli käänuline nagu Venemaa asjaajamiste puhul ikka. Ent 1999. aastal repressioonide mälestuspäeval võis õpetaja Peeter Kaldur mälestuskivi kirjaga «Siin puhkavad eestlased, stalinlike repressioonide süütud ohvrid 1937–1938» õnnistada.
Kes olid need meie kaasmaalased, kes Levašovos puhkavad? Peamiselt Leningradi oblasti eesti külade noored mehed, kel koju naine ja toatäis lapsi maha jäid, kes sageli Eestist lahkusid, et siinkandis maad saada ja oma kodu rajada, kelle ainus «süü» oli sageli see, et tema maja ja selle ümbrus korras olid ja et ta võis suilisele korralikku palka maksta. Terved külatäied läksid sel moel stalinliku tapaplaani täitmiseks.
Laupäeval oli Levašovos vihmane ja kõle. Nii olevat mälestuspäeval alati. Kõrge tumerohelise plangu ääres parkivate busside lõputust reast voogas rahvas kalmistule. Kellatorni juures seisti järjekorras, et oma lahkunule kella helistada.
Kui 1937. aastal oli see koht täiesti lage, siis aastakümnetega on kalmistule kasvanud võimas mets, mille vahel hulgaliselt riste, hauatähiseid, monumente ja lahkunute pilte.
Kodueestlased on tänulikud rahvuskaaslaste programmi nõukogule, selle liikmetele Aho Rebasele ja Jüri Treile ning giid Boris Gorbunovile ja reisifirmale Comtour, kelle abil järjekordne Levašovo külastus teoks sai.
Tiiu Pikkur

Levašovo kalmistu
Maetuid 46 771
Neist ligi 40 000 aastatel 1937–38
Hukatud venelased, poolakad, leedulased, valgevenelased, ingerisoomlased, sakslased, juudid, norralased, üle tuhande eestlase
Memoriaalkalmistu aastast 1989
Eestlaste mälestuskivi 1999