Meedias ja sotsiaalmeedias kirjutatakse suud puhtaks

4. oktoobril ETVs eetris olnud saate „Suud puhtaks“ põhiteema oli kooseluseadus ja selle rakendusaktide puudumine. Aga saatest jäid enam kõlama väited kristluse eksistentsiaalse olemuse üle ja järgnevad päevad on toonud arvukalt arvamusi. Eesti Kirik toob lugejateni lõike osast arvamustest. Head lugemist ja kaasamõtlemist!

Sigrid Kõiv, Postimees (6.10 – https://arvamus.postimees.ee/4268091/11-kask-peapiiskopile?_ga=2.128523660.1697061202.1507814370-1021022695.1484388335): EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats torkas orgi ussipessa, kui ETV otse-eetris, saates „Suud puhtaks“ kooseluseadust ametivenna, Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja Arne Hiobi ees kaitsma asus ja ekrelast Jaak Madisoni häbistas. Stuudiopublik aplodeeris, sest lõpuks ometi ütles keegi välja küsimuse, mis paljudel keeltel kipitas: „Miks te seda teete?“

Peeter Parts, Kolga-Jaani koguduse õpetaja: Muidugi võivad kristlased pooldada igasugust lollust. Mõistan ka mix taasiseseisvuse järgne uus põlvkond (eriti haritlased) Eestis ei suuda taibata või tunda ära hiilivat vaimset okupatsiooni. Marginaalse vähemuse sihipärane rynnak traditsiooniliste Eesti põhiväärtuste vastu on mahitet teadagi kust. See on kasulik neile, keda häirivad rahvusriigi aated ja alused. Sõjajärgse Eesti sovjetlikud propagandistid kasutasid samu meetodeid: hämamist, lõhestamist, räiget propagandat ja muid lihtlabaseid kylvivolinike võtteid.
Omal ajal NATO teavitusohvitseri koolitust saanuna tean, et käimasoleval luterliku kiriku 500 juubeli eel on SELGED psyhholoogilise operatsiooni tunnused. Peavoolu meedia annab yheseid suuniseid või hinnanguid, selle lipulaevaks on meie riigi president. Tavakodanikke exitataxe populistlike lööklausetega: kurjad traditsioonide hoidjad teevad ylekohut „õnnetutele“ geidele, keda ei lasta rahus teha oma maailmavaatelist propagandat.

Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog (http://www.delfi.ee/archive/tonu-lehtsaar-homoideoloogiast-parempoolselt?id=31442621): Tänapäeval toimub Õhtumaal homoseksuaalsusega seotud ideoloogiline võitlus. Selle võitluse konkreetne probleemistik erineb riigiti. /…/ Ma ei tea pärast kommunismi kokkuvarisemist ühtegi ideoloogiat, mis oleks Lääne ühiskonda ja selle allstruktuure sedavõrd lõhestanud kui eriarvamused homoküsimuses. /…/ Homoideoloogia üks levinud võte on sildistamine. Üheks laialdaselt kasutatavaks sildiks on vihkamine. Miks on iga mittenõustuja vihkaja? Esiteks sellepärast, et vihatu roll laseb homodel end näidata tagakiusatuna, mis omakorda peaks äratama kaastunnet.

Tiit Kärner: Eilne „Suud puhtaks“ saade kujunes just selliseks, nagu ma seda ette kujutasin: kooseluseaduse tühistamist nähti inimvaenuliku aktina, selle taotlemist homo- ja vabaabielu paaride ahistamisena, EKRE-t ja seda esindanud Madisoni inimvihkajatena. /…/ Arne Hiobi katse selgitada probleemi sisu ja tekkepõhjusi naerdi välja. Probleemi eitamine on viimane kaitsevahend neile, kelle argumendid on armetud. „See seadus on vajalik, kui ta kaitseb kasvõi üht inimest.“ /…/ Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb aga, et meil, tema kodanikel, on üks ühine eesmärk: tagada meie rahva, keele ja kultuuri kestmine läbi aegade. See on see, millest me oma tegudes ja sihtide seadmises peame juhinduma.

Aasa Kaldmets: Kirikuõpetaja ei oma õigust sekkuda oma arvamustega riigi kehtestatavatesse seadustesse, kui see ei puuduta üksnes kirikute tegevust. Vaimulik ei sekku inimeste vahelistesse juba loodud suhetesse, kuid jätkab vaimu harimist inimestele oma tegevuses.

Mari Aron: Seda saadet vaadates tundus küll, et siin püütigi kirikutüli üles kiskuda, miks muidu sissejuhatavas osas kaks kirikutegelast vastastikku, justkui oleks kooseluseaduse kõige problemaatilisem osa kirikusisene konflikt?

Malle Pärn: Annika Laats meenutas, et Jumal paneb vastu suurelistele, kes ennast õigeks, teistest paremaks peavad. Ometi esines ta ise tele-eetris just sellise inimesena, kes ENNAST peab paremaks ja õigemaks kui neid, kes nii-öelda teiselpool rindejoont on. Seda väljendas tema kehakeel, üleolev muie ja pearaputus, nagu oleks ta kuulnud midagi lootusetult lolli. Ometi olid Arne Hiobi argumendid tunduvalt arukamad kui tema tundelised loosungid. Ja loomulikult õhkas terve stuudiotäis süüdistajaid temaga kaasa.
Arne Hiob käitus korrektselt, olles saates tõesti kirikuõpetaja ja TEOLOOGINA, Annika oli nagu mingi õhinapõhine LGBT aktivist. /…/ Luther sõdis patu vastu, püüdis kirikut puhastada kahtlastest lisanditest, Annika Laats KAITSEB pattu, tahab patu inimõiguseks kuulutada, seega püüab kirikusse kahtlasi lisandeid sisse tuua. Võtab Jumalat väga tõsiselt? Eks me kõik vist tahame seda enda kohta uskuda. Miks ta arvab, et Arne Hiob ei võta Jumalat tõsiselt?

Ain Riistan, teoloogiadoktor: Kristlaseks olemise sisust: Arne Hiob vs. Annika Laats. Ehkki saade oli poliitikast, täpsemini ühest seadusest ja selle ümber keerlevast politikaanlusest, kõlas vestluses rida väiteid ühe religiooni (kristluse) eksistentsiaalse olemuse üle. Minu lugupidamine Annika Laatsile, kelle siirus kajastas minu arvates kristluse olemust palju tabavamalt kui Arne Hiobi sofistika.

Kristlaseks olemise sisust vol.2. Artikleid ja arvamusi on viimase pooleteise päeva jooksul tulnud nagu Vändrast saelaudu. Isegi kohalikud valimised kahvatuvad selle kõrval. Üks asjalikumaid vestlusi on seekord Tauno Toompuu vs Kristjan Luhamets.

P.S. Kui ma oma eelmises postituses kasutasin Arne Hiobi esinemisstiili kohta sõna “sofistika”, siis oli see ebaõnnestunult valitud. Ma ei tahtnud Arne Hiobit kuidagi isiklikult solvata. Nii et palun avalikult vabandust.

Johann-Christian Põder, teoloogiadoktor (6.10 – https://arvamus.postimees.ee/4268093/teoloogiadoktor-ka-kristlased-voivad-pooldada-kooseluseadust?_ga=2.118740617.1019401994.1502541541-1387480506.1491046939): Luterlik eetika ei ole monoliitne, vaid mitmekesine – ja seda õigusega. See on tegelikult luterliku, kristlase vabadust rõhutava eetika eripära. Luterliku vaate kohaselt ei ole pühakiri eetika retseptiraamat. See on piltlikult öeldes Jumala armastuse häll, milles võime julgelt ja rõõmsalt ärgata ja uinuda. See on ainulaadne koht, kus võime kogeda tõelist armastust ja tõelist vabadust.
Kristliku vabaduse juurde kuulub, et kasutame Jumala antud mõistust ja fantaasiat, et leida eetilistele ja ühiskondlikele probleemidele parimad lahendused. /…/ Niisiis, ka inimeste kooselu ja seksuaalsuse puhul ei ole pühakiri üksikasjalik retseptiraamat. Et kristlaste arusaamad homoseksuaalsusest või ka abielust on aja vältel muutunud ja muutuvad, on igati mõistetav.

Triin Käpp, kirikuõpetaja (5.10 – http://www.err.ee/634491/triin-kapp-kristlus-kui-maailmavaade): Kas ja kui palju on EELK-s või teistes kristlikes kirikutes tänapäeval lubatud n-ö martinluterlik käitumine ehk see, et me paneme kahtluse alla, küsime ja mõtestame ümber neid dokumente ja seadusi, mis on kiriku kui organisatsiooni poolt teatud ajaloolises hetkes tehtud? /…/ Kas see, kui üks kirikuõpetaja astub avalikult välja oma seisukoha eest, mis ei lähe kokku ametliku dokumendiga, on kirikule vastandumine või julge samm selleks, et näidata – kõik kristlased ei tõlgenda neid küsimusi ühtemoodi?
Kirik vajab traditsioone, vajab süsteemi, vajab organiseerimiskorda. Kuid kui miski asi hakkab muutuma dogmaatiliseks, siis tuleks korraks peatuda ja küsida – kas me oleme ikka õigel teel? Ning testida küsimust sellega, et kas meil on käsil õndsusvajalik või elukorralduslik teema. Tundub, et antud hetkel veelahe suuresti lähebki selle koha pealt, et osade jaoks on tegu õndsusküsimusega ja teise poole jaoks vaid korraldusliku muudatusega.

Orenti Kampus, õigeusu vaimulik (6.10 – http://kjt.ee/2017/10/homoseksuaalsus-ei-ole-patt/): Nagu ma õieti aru saan – ma saan ju õieti aru – on peaaegu 2000 aastat olnud homoseksuaalsus patt pattude nimekirjas. Eranditega. Aga erandite tegijad on samuti patused, sama patused nagu homoseksuaalidki. Saan ma õieti aru? Kui nii kaua on Kirik pidanud homoseksuaalsust patuks, siis see peab ju õige olema, st Jumala tahetud. Saan ma õieti aru? Kirik on Jumala tahte esindaja, Jumala hääletoru. Ka lilla särk piiskopi seljas on Jumala tahetud. Ja Kiriku rahapaigutused. Aga homoseksuaalsus mitte. Mitme erandiga. Aga nemad on sama patused nagu homoseksuaalidki. Küsigem enestelt, kas meid häirib homoseksuaalsus või see, et on lagunemas meile harjumuspärane? Kas meile harjumuspärane on Jumala tahe? Muidugi, juba tuhandeid aastaid on nii olnud, st, et see on Jumala tahe.

Toomas Haug, kirjandusloolane (8.10 – http://huikajad.blogspot.com.ee/2017/10/toomas-haug-presidendi-kirikuopetaja.html): Kuigi praegu räägitakse peamiselt nn kooseluseadusest, on sisuliselt tegu ettevalmistava etapiga samasooliste abieluinstitutsiooni kehtestamiseks. /…/ Ühiskonda lõhestav heitlus on kandunud ka seni ühtsel seisukohal püsinud luteri kirikusse. /…/ Järsku on muidu religioonikauged arvamusliidrid väga mures kiriku käekäigu pärast! Ja oleks ootuspärane, kui Annika Laatsist saaks Eesti esimene staarvaimulik, peavoolu- ja klantsmeedia lemmikkülaline. Ametlikku poliitikat esindav Rahvusringhääling on sellega juba algust teinud.
Harju-Risti õpetaja tavatseb palju rääkida armastusest. Kuid ma julgen siiski kahelda, et see ei ole üksnes armusõnum, mis juhib õpetaja Annika Laatsi teotsemist. Mäletame veel hästi, kuidas president Kersti Kaljulaid ametisse astudes manifesteeris oma kirikuvõõrust. Ta rõhutas korduvalt oma õigust mitte olla usklik, mitte käia kirikus, ega nõustunud isegi jõulusid kirikuga seostama. Selline ignorants tekitas omajagu avalikku pahameelt. Ja kui president 2016. aasta lõpul külastas ootamatult Harju-Risti kirikut, siis võis seda tõlgendada soovina kirikuga suhteid siluda.
Külaskäigust pandi presidendi FB lehel üles isegi väike fotogalerii. Tõenäoliselt jalutas Kersti Kaljulaid esimest korda elus kirikus kirikuõpetaja käekõrval, kes talle tarvilikke seletusi jagas. Külaskäik ja tutvumine õpetaja Annika Laatsiga, kellega ollakse ühevanused, jättis presidendile ilmselt sügava mulje, sest juba paar kuud hiljem annetab president õpetaja Laatsile kõrge riikliku tunnustuse – Punase Risti teenetemärgi. Maakiriku hingekarjane on seejuures tema ordenisaajate nimistus ainuke kirikuõpetaja.
Muidugi tuli siin arvesse ka see, et Harju-Risti kogudus oli oma hoolde võtnud kauge sõjapõgenike perekonna. Paistis nii, et selliste tunnustust jagavate käikudega on president kirikuga rahu teinud ja ülemäärastest pingetest vabanenud.
Õpetaja Annika Laatsi rünnak luteri kiriku juhtkonna vastu, millele kohe järgnes president Kaljulaidi häälekas toetusavaldus, võimaldab aga asja näha hoopis teise vaatenurga alt. Ja siis näeme, et Harju-Risti kirikuõpetaja on rakendunud poliitilise agenda teenistusse, mille sümboliks ja esiedendajaks on kujunenud vabariigi president. Kellelt ühiskonna areenile astuv kirikuõpetaja on n-ö tiivad saanud. Märkame, et nüüdses kirikuründes esinevad mõlemad daamid hästi koordineeritud tandemina. /…/
Ja lõpuks. President Kaljulaid on rõhutanud, et Eestis on riik ja kirik väga ja täiesti lahutatud. Nüüd paistab, et vähemalt ühe kirikuõpetaja ulatuses on kirik ja riik edaspidi mõnevõrra ühendatud. Missugune sõnum peitub selles Eesti kristlaskonna jaoks, seda peavad nad juba ise otsustama.

Viideteta arvamused on avaldatud Facebooki kontol.