Katse tuua päevakorda usundiõpetus

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

EELK kirikuvalitsus tegi ettepaneku korraldada rahvahääletus usundiõpetuse lülitamiseks põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka ja vastav petitsioon on avatud teisest advendist allakirjutamiseks veebilehel: https://rahvaalgatus.ee/initiatives/19d66359-b361-4f91-9954-4c2f7c1854f0.

Olgas Schihalejev. FOTO: Erakogu

Eesti Kirik küsis tagasisidet kiriku algatusele Olga Schihalejevilt, kes on Tartu ülikooli religioonipedagoogika kaasprofessor ja alates 2009. aastast koordineerib religioonipedagoogika aineid Tartu ülikoolis.


Räägitakse usuõpetusest ja usundiõpetusest. Mis neil vahet on?


Olga Schihalejev: Usuõpetus on aine, mida Eesti Vabariigis tohib õpetada ainult maailmavaatelistes erakoolides ning lähtutakse ühe kindla usu või konfessiooni õpetustest. See võib olla oikumeeniline kristlik usuõpetus või ühe konfessiooni õpetusel põhinev õpetus, näiteks luterlik või õigeusu usuõpetus. Usundiõpetus on erinevaid religioone ja maailmavaateid tutvustav õppeaine, mida õpivad õpilased olenemata oma usulisest taustast. Seda ainet võib õpetada nii munitsipaalkoolides kui erakoolides.


Kas on olemas usundiõpetuse ainekava?


Ainekava on riiklikes õppekavades aastast 2010. Põhikoolides on iga kolme õppeaasta kohta üks kursus kirjeldatud, gümnaasiumis on neid kaks. Seal on kirjeldatud nii aine põhialused, eesmärgid, aine õpetamise põhimõtted kui ka sisu.


Kui paljudes koolides õpetatakse usundiõpetust?


Umbes kuues-seitsmekümnes koolis (Eestis on veidi üle 500 üldhariduskooli). Enamasti õpetatakse seda gümnaasiumiosas.


Iga aasta on mõni kool tulnud juurde ja on mõni kool, kus ainet ei õpetata, sest grupp ei tule täis. On ka koole, mis on suletud. Pikas perspektiivis on kasvanud nende koolide protsent, kus õpetatakse usundiõpetust. Tasapisi, aga pidevalt.


Kus valmistatakse ette õpetajaid ja kas neid on piisavalt?


Õpetajaid valmistab praegu ette Tartu ülikooli usuteaduskond, kus on õppekava, mille läbimise järel saab usundiõpetuse õpetaja kutse. Samas õpetavad osas koolides usundiõpetust ka muude ainete õpetajad (ajalugu, kunstiõpetus, emakeel jne). Viimaste erialane pädevus varieerub väga. Mõned neist on täiendanud end usuteaduskonna mikrokraadiprogrammis, osa ümberõppe kaudu, osa usuteaduse instituudi kristliku kultuuriloo programmis. Osa on iseõppijad ja mõned on käinud minu koordineeritavatel koolitustel.


Praegu on kõik koolid, kes on soovinud, leidnud endale õpetaja. Osa on saanud hariduse, kuid ei õpeta koolis, sest pole sobivat kohta. Juhul kui aine oleks kohustuslik, siis oleks ilmselt vaja täiendavat koolitustellimust.


Millist kasu on usundiõpetusest kirikule?


Oleneb, mida kasu all silmas pidada. Ei tasu loota, et selle aine kaudu lisanduks kirikule uusi liikmeid. Selles õppeaines tutvustatakse erinevaid maailmavaateid. Kõige suurem kasu on kindlasti üldine tolerantsuse suurenemine kõigi religioonide suhtes, sealhulgas ka kristluse suhtes. Õpetame nii üksteisest aru saamist kui ka kriitilist meelt. Seetõttu on ilmselt õpilased usuliselt vähem manipuleeritavad. Võime õpetada ka kiriku vaates ebamugavaid teemasid, näiteks religiooni ja soolisuse teemat.


Mida arvad EELK algatatud petitsioonist, et korraldada Eestis rahvahääletus küsimusega, kas muuta mittekonfessionaalne usundiõpetus kohustuslikuks õppeaineks?


Ma arvan, et usundiõpetus on vägagi vajalik aine ja võiks olla kohustuslik. Samas ma rahvahääletust ise ei poolda. Eks see meeleheitlik katse teemat päevakorda tuua ole. Usundiõpetuse kohustuslikkus on olnud teemaks juba 1990ndatel. Toonasega võrreldes on asjad edasi arenenud: aine on riiklikus õppekavas, on olemas õpikud, on arvestatav hulk õpetajaid koolitatud. Aga aine on endiselt valikaine ning ministeeriumiga läbi rääkides ei näi olevat valmisolekut siit edasi liikuda. Nõnda on see justkui katse kiiremini edasi liikuda.


Mina ise arvan, et aine sissetoomiseks on vaja laiapõhjalist usaldust aine vastu, aga usalduse tekkimine on ebamugavalt pikk protsess. Jõulised sammud kiriku poolt võivad kõrvalseisjatele anda vale signaali. Pealegi ma ei ole kindel, et inimesed teavad, millega on tegu. Igaüks hakkab hääletama selle aine poolt või vastu, mida ta oma peas ette kujutab, sest enamikul omaenda kogemus sellega puudub. Kui paljud on üldse lugenud usundiõpetuse ainekava või mõnda õpikut? Väike selgitus: „mitmeid religioone tutvustav usundiõpetus“ ei pruugi inimesele piisav olla.


Mida siis teha?


Parim, mida teha saame, on kvaliteetne ja huvitav usundiõpetuse õpetamine ja õppematerjalide väljatöötamine ning ka kogemuslood ajakirjanduses. Oluline on teavitustöö koolides. Aga see omakorda peaks olema haridusministeeriumi vastutus.


Kaido Soom