Meenutades varalahkunud õpetajat
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Teated / Number: 18. aprill 2018 Nr 18 /
Viis aastat tagasi lahkus taevasesse isakodusse kirikuõpetaja Ahto Mäe (08.09.1972–07.04.2013).
Johannese ilmutusraamatus hüüavad inglid valju häälega: „Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja rikkust ja tarkust ja võimu ja au ja kirkust ja õnnistust!“ Johannese ilmutusraamat oli varalahkunud õpetaja lemmikraamat Piiblis. Talle meeldis ilmutusraamatu teemadel kõnelda ja tolleaegne Viru praost Avo Kiir on öelnud, et aastatel 2002–2009 Väike-Maarja ja Tamsalu kogudust teeninud õpetaja kuulus praostkonna paremate hulka. Kui ainult alkoholi liigtarbimine poleks tööd seganud. Tema jutlused olid põimitud näidetega igapäevaelust ja puudutasid kuulajate hinge.
Mäletan, et kui Väike-Maarjas käisin, näitas õpetaja uhkusega renoveeritud käärkambrit. Siis ma ei teadnud, kui palju tööd tegi ta kiriku juures ise. Alles tagantjärele olen teada saanud, et ta oli lahtiste kätega, ei jäänud kunagi kõrvalt vaatama, vaid pani alati ise käed külge ja oskas ka hästi majandada. Aga veel enam on mul meelde jäänud kiriku juures toimetanud Tiit Lastik, kes toona alles õppis Väike-Maarja õppekeskuses ja tegi koguduses noortetööd. Ta meenutab, et kui kümme aastat tagasi Ahto Mäe juurde leerikooli läks, siis imestanud ta, kui tark võib üks õpetaja olla. Ahto Mäe õpetas teda ka kella lööma. Ja olgu öeldud, et kaks aastat tagasi ordineeriti Tiit Lastik diakoniks.
Ahto Mäe oli leerilastele nagu tõeline isa, võib-olla ka seepärast, et ta enda suhted polnud isaga eriti head. Tiit Lastik mäletab, et Ahto Mäe esimene matus oli eriliselt valus – ta saatis igavikuteele oma vanaisa. Ta oli vaimulikuks ordineeritud päris noorena, vanust oli tal vaid 20. Aasta pärast, 1993 sai temast õpetaja.
Ta oli end tundnud üksikuna ja muretsenud ikka sellepärast, et vaimulikud rohkem kokku hoiaksid ja üksteist toetaksid. Ta võlus inimesi oma soojusega, aga kahjuks kiputi seda ära kasutama, räägib Tiit Lastik, kes elas mitu aastat õpetajaga ühes majas ja vestles temaga sageli. Pärast ema surma murdus õpetaja lõplikult ja tema tegevus õpetajana tuli peatada. Tema teekond jäi lühikeseks, aga soe mälestus temast elab edasi.
Rita Puidet
