Meie igapäevast reformatsiooni anna meile tänapäev

Lähenemas on reformatsiooni 500. aastapäev ja mitmed kirikud eesotsas Luterliku Maailmaliiduga on selleks valmistumas. Kindlasti igaüks omal moel. Kuidas valmistume selleks aga meie või kuidas saaks selleks valmistuda inimene ise?
Ecclesia semper reformanda est – lause, mis on meile koolipingist pähe istutatud ja omamoodi kivisse raiutud – kummaline, sest kivide puhul ei räägi me üldjuhul erilisest reformatsioonist, vaid pigem ehk staatilisusest, kuigi … teate ju isegi, mida üks veetilk kivile teha võib.
Käisin möödunud aasta lõpus Ungaris kohtumas naisteoloogidega Kesk- ja Ida-Euroopast. Üheks ülesandeks kohtumise eel oli meile antud väike uurimistöö: leida reformatsiooniajast enda alalt kirikus silma paistnud naine. Nojah, olgem ausad, ega ma just vaimustunud seda ülesannet saades.
Tundus, et pean hakkama läbi viima arheoloogilisi kaevamisi, et leida mõni eriti tubli kirikukohvikeetja, kellest ehk varemete vahele on veidi küpsisepuru jäänud. Kuid õnneks oli võimalik uurimisobjekti valikut pisut laiendada ja vaadelda ajalugu reformatsioonist tänapäevani, niisiis valisin tutvustamiseks Laine Villenthali.
Kohtumisel oli võimalik kuulata mitmete naiste lugusid erinevatest aegadest ja vaimustuda nende tohutust innust, teotahtest, usust ja julgusest, kõik voolitud pühaduse vormides ning kaetud alandlikkuse kastmega. Imelised lood, millest õppida. Ning sel hetkel jõudis minusse tõdemus, et reformatsiooni aastapäeva peamiseks eesmärgiks minu jaoks peab olema enese nägemine voolavas ajaloos, ühe osana pikemas loos, ning võimalike sidemete otsimine enda eelkäijate ja järeltulijatega.
Mis on meis ühist, milles oleme erinevad – kuidas on läbi inimeste reformatsioon olnud ajas muutuv ning muutub ka tänapäevas. Ma ei taha siin rõhutada, et need peavad olema nimelt naised või mehed, see oli olnud vaid antud ülesande püstitus.
Oluline on pigem näha kirikut tervikuna maailma arengus ja samas näha ka EELK kulgu meie piirkonnas, kus (parafraseerides filmi «Kuidas taltsutada lohet») «toit, mis siin kasvab, on mage ja maitsetu, siinsed inimesed on veel hullemad».
Hiljuti vahetus meil kalendriaasta – suhteliselt suvaline teetähis, sama hästi võis öelda, et teisipäevast sai kolmapäev. Kuid ometigi oleme selle teetähise enda jaoks võtnud, et luua võimalus vaadata üle olnu ning mõelda, kuidas saab asju paremini teha, kuhu edasi, millised on sihid ning prioriteedid nende sihtideni jõudmiseks.
Kas ei ole mitte reformatsiooni 500. aastapäev üks analoogne võimalus mõtiskleda kiriku üle tervikuna ning EELK koha ja rolli üle selles? Mis on meie sihid ja millised prioriteedid? Need küsimused ei ole ju uued ning küllap mõtleme nende üle rohkemal või vähemalt määral üle päeva. Ehk tuleks kasuks vahepeal võtta ette ka laiem vaatenurk, püüda saada teada, mida inimesed kirikult ootavad, mida kirik pakub ja kuidas need kaks asja sobivalt ühendada, et kumbki pool oma identiteeti ei kaotaks, vaid tekiks püsiv usaldussuhe. Siinkohal ei tohi unustada, et iga tõelise usalduse aluseks on eneseusaldus. Seda on vaja nii üksikinimesele kui kirikule tervikuna.

 

 

 

 
Triin Käpp,
vaimulik