Meie kogudus ja meie kirik, ütlevad rannulased

Jeesus kõneles: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.“ (Mt 13:31–32)

Käisin möödunud nädalal õpetaja Timo Švedkoga Rannus, kus kogudus on ette võtnud kiriku remondi. Aga remondist kirjutan ma teinekord. Nagu minul kombeks, loen enamasti enne kirjutama asumist pühakirja. Seekord avanenud Piibli kirjakoht oli nii kõnekas, et otsustasin sellega alustada.

Lastele mõeldes

Rannu kogudus ja kirik on väike, ent paistab kaugelt üle põldude Tartu-Viljandi maanteele kätte. Kui õigel hetkel vaadata oskad. Seda muidugi oskab sügisest 2018 kogudust teenima hakanud õpetaja Timo ja juhib ka külalise tähelepanu pühakojale. Missugune nägi maastik välja 15. sajandil, kiriku ehitusajal, ei tea. Praegu on kirik põldude vahel ja asula paikneb pühakojast eemal. See ei tähenda, et ta oleks unustatud või üksi jäetud, kuigi liikmesannetajate arv oli möödunud aastal vaid 31.  

Jõuame kiriku juurde just täistunniks ja kell tornis teeb oma tööd. Õpetaja lausub tänusõnad Toomas Mäeväljale, kes paigaldas pühakotta elektrilise mehhanismi, mis pool- ja täistundi kuulutab. Astume käärkambri uksest sisse. 

Tean juba varasemast, et väikses maakohas teenima asunud, hakkas õpetaja kohe pühapäevakooli korraldama. Tal on endalgi see oskus olemas ja lasteaiaõpetajana töötanuna saab kindlasti väikeste inimestega kiiresti kontakti. Esmalt alustati tundidega hoopis laupäeviti ja lasteaias. 

Praegu võib mõnigi kogudus kadedaks saada, sest Rannus on vabatahtlikuna ametis kolm pühapäevakooliõpetajat: Timo ema Marika Švedko, Ülle Tensmann ja Liisa Eensaar. Viimase abikaasa Jaan Eensaar on koguduses juhatuse esimees.

Esimesel võimalusel võeti ette ja pandi käärkambrile uus põrand. Vana pliidi asemel on moodne väike pliitkamin, mis lisab avarust, aga kütab ruumi ikkagi soojaks. Vaja on veel värvida, aga küllap jõutakse sedagi. Pühapäeviti jumalateenistuste ajal koguneb siia teinekord kuni kümmekond last. Käärkambrist on hea kirikusaali minna õpetajalt õnnistust vastu võtma või õue mängima. Olgu siis väljas miinuskraadid või suviselt soe. Sel aastal lõppesid tunnid mõistagi varem, aga eks sügisel jätkuvad taas. 

Traditsioone luues

Möödunud jõulud olid Rannus erilised. Siis oli kogu koolipere kirikus ja koolimajas pidu ei peetud. „Kooli ja lasteaiaga on olnud väga hea koostöö,“ sõnab õpetaja ja lisab, et sellest on palju rõõmu olnud. Kuna kogudusel oma koori pole, laulis jõuluõhtu teenistusel kihelkonnakoor. 

„On hea, et meie töö ulatub kirikumüüride vahelt kaugemale. Olen seda püüdnud järgida,“ ütleb noor õpetaja. Vahepeal meenub talle Rõngust pärit mees, kes ühel ajaperioodil igal pühapäeval rattaga kirikusse käis. Ühest jumalateenistusest jäi mehele väheks, pärast kellaaja muutust ta aga Rõngust Randu enam ei jõudnud. See näitab, et kirik ei ole kunagi liiga kaugel.

Õpetaja Timo viitab altari kõrvale paigutatud laulutahvlitele. Nende koht on iseäralik, aga selgitus on lihtne. Videoteenistused olid sujuvamad, kui laulude numbrid vaatajaile nähtavad. Olgu öeldud, et need on Tartu Pauluse kiriku vanad laulutahvlid. Sarnaste numbritega tahvlid on ka Kuressaare kirikus, kust Pauluse kogudust teeninud Johannes Selliov (1909–1991) numbrikujud kopeeris.

Õpetaja ütleb, et jumalateenistuste ülekanded on toetanud kogudusetööd, sest neid vahendatakse Facebooki kaudu peale koguduselehe ka Rannu Uudistes, kus on üle kahe tuhande jälgija. Internet on tänuväärne kuulutusvahend, nendib õpetaja, lisades, et seetõttu on mõnigi inimene leeri tulnud. Praegu on leeritunnid taastunud ja kui Jumal lubab, siis 5. juulil saab õpetajalt leeriõnnistuse kuus noort inimest. Ülekanded ei asenda siiski kunagi elavat teenistust, armulauda ega osadust, nendib ta.

Õpetaja ütleb, et alates aastast 2015 on Rannu koguduses tekkinud uus tuumik. „Väga eriline on, et koguduses sõltub palju nendest inimestest, kes ja kuidas nad kogudust toetavad ja head sõnumit väljapoole kirikut viivad.“ Oluline on kogukonnatunne, ühtsustunne, toonitab õpetaja ja kinnitab, et kogudus ootab väga, et saaks taastada kohvilauaosaduse. „Mulle meeldib, et koguduse liikmed on öelnud, et see on meie kirik, et see on meie kogudus!“ rõhutab õpetaja.

Ta ütleb, et koguduse vaimulikku kasvu näitab või fakt, et kui luukambrisse uued vaibad said, siis sõnas õla alla pannud koguduseliige: teeme seda ju endale. Kui koguduses tekib olukord, kus kõik ei ole võib-olla meeltmööda, kui õpetaja teeb vigu, siis ei kohkuta ära ega lahkuta kogudusest. Leitakse midagi olulisemat, mille nimel koos käiakse. Tugevat kogudust iseloomustab nälg vaimuliku toidu järele, mõlgutab õpetaja. 

„Inimesed igatsevad vastuseid oma küsimustele, igatsevad evangeeliumi kuulda. Inimesed otsivad lõpuks kirikust igavesi väärtusi, suuremat kui olmeelu ja probleemid,“ lõpetab õpetaja Timo Švedko mõttekäigu.

Rita Puidet