Meie sisemised piirid

Olen oma nüüdseks 30 aastat kestnud vaimulikutöös külastanud paljusid kodusid, kuid üks pealtnäha tavaline külastus ühe maakoguduse liikme koju pani mind mõtlema piiride tõmbamise ja oma mõttelaadi avardamise teemal. Olin aastaid jalutanud kirikuküla tänaval ja harjunud seda nägema oma vaatenurgast. 

Pärast selle teeäärse kodu külastust paistis nii see tee kui kogu küla minu jaoks uues valguses, avarama ja kodusemana. Õppides isiklikumalt ja sügavamalt tundma ühte kodu ja ühe inimest, õppisin paremini tundma nii seda tänavat, küla kui ka iseennast.

Kõik me liigume igapäevaselt oma kohustuste ning meile senisest elust tuttavate paikade ja inimeste vahel ega soovi mõista teisi kohti, inimesi ja nende arvamusi. Parimal juhul tõmbab meid nende hulka, kes arvavad, tegutsevad ja mõtlevad nagu meie. Võib-olla on see alateadlik hirm kaotada oma tuttav ja turvaline keskkond või ehk soovimatus, et keegi näeb meid koos inimestega, kellega koosolemine võiks meie senisele kuvandile heita mingit varju. 

Nii elame eneselegi märkamatult üha kitsamas eluruumis ja mõttemaailmas. Oleme küll kuulnud, et arenguks oleks hea seniseid piire ja mõttemustreid ületada nii füüsilise kui vaimse tervise huvides, kuid endalegi ootamatult jääme ikka kinni sellesse, mis on tuttav ja turvaline, julgemata astuda samme üle endale seatud piiride.

Saaremaal oleme püüdnud kiriku poolt neid nähtamatuid piire ületada, saades oma vaimulike ja töötegijate kõrval paar korda aastas kokku ka teiste konfessioonide vaimulike ja kohaliku omavalitsuse juhtidega. Vaatamata ootamatutele olukordadele ja viiruse-

ohule koguneti saare vaimulike ja uue vallavalitsuse liikmetega ühise laua taha ka tänavu, et kohtuda nii varasemast tuttavate kui päris uute inimestega nii koguduste kui omavalitsusjuhtide ridadest. 

Valdavalt on sellised kohtumised olnud kantud heasoovlikkusest ja omavalitsusjuhtide poolt soovist, et kiriku esindajad toimiksid nii kohalikus elus kui volikogudes pingete maandajate ja tasakaalustajatena. Sama roll võiks igal kristlasel olla ka oma tänavas, külas ja linnas.

Kogudustel tuleb oma sõnumiga jõuda ka väljapoole kirikumüüre, kus ei hinnata ennekõike mitte meie õpetust, vaid tegusid. Kui pärast 14 aastat kestnud laste ja naiste turvakoduteenuse pakkumist otsustas uus vallavalitsuse esindaja teenuse ümber korraldada nende seatud tingimustel, seisis kogudus valiku ees, kas loobuda või võtta vastu väljakutse sarnase teenuse pakkumiseks väljaspool koguduse ruume. 

Otsustades toona viimase kasuks, oli sellest kogemusest palju õppida. Kui omavalitsus aasta pärast taas uued reeglid kehtestas, paluti seekord juba koguduse esindajat jätkata valla sotsiaalmaja juhtimisega, kuna tema pühendumus oma hoolealustele ei jätnud muud võimalust. Maja elanike ja koguduse vahel on tänaseks kujunenud head ja soojad suhted. 

Teine näide on peapiiskopi poolt teenetemärgi pälvinud organist Ülle Reinsoo. Lisaks oma kutsumusele kirikumuusikuna töötab ta õpetajana Lümanda koolis, kus tema juhendamisel toimuvad kooli palvel nende ruumides pühapäevakooli tunnid 36 lapse osalusel. Seda on rohkem, kui suudab kõnetada suurima ehk Kuressaare koguduse pühapäevakool oma ruumides. Sarnaseid näiteid võib Saaremaalt tuua veel näiteks Mustjalast ja Valjalast.

On tõsi, et eriarvamusi leidub nii ühiskonnas, kirikus kui perekonnas, aga kui võtame rohkem aega üksteise kuulamiseks ja suudame ületada oma harjumuspäraseid piire, avardub nii meie süda kui ka koduküla ning alev või linn ei tundu enam olevat nii tavaline, vaid meile Jumala poolt ühiseks koduks loodud paik.

 

 

 

 

Anti Toplaan,

praost, assessor