Meie tulevik on Jumala kätes

Veebruar on täiesti ainulaadne kuu. Pole teist sellist kuud, kuhu mahuksid pühad, mis tuletavad meelde keskseid sündmusi meie maa ja rahva loos. Enamgi veel, nad suunavad pilgu Jumalale, kes soovib meile muidugi eelkõige anda oma igavikulist kuningriiki, kuid on tõotanud ka õnnistada oma laste maist elu ja selle korraldamist.
Läinud nädalal pühitsesime Tartu rahulepingu sõlmimise 98. aastapäeva. Küllap meenutati seda teisteski kogudustes, arusaadavalt aga Nõmme Rahu kirikus, mis pühitseti Tartu rahu mälestuskirikuks 1924. aastal. Tartu rahulepingut – vaatamata tema tõlgenduserisustele – ei ole võimalik ülehinnata. Tartu rahu lõpetas Vabadussõja, tõi rahvusvahelise tunnustuse noorele Eesti Vabariigile ning määras kindlaks meie riigi piirid.
Alahindamata kuidagi inimlikku rolli rahu saavutamisel, on Tartu rahu aastapäev eelkõige tänupühaks Jumalale. Nii rahu kui riigi iseolemine on tema kallid kingitused oma rahvale. Jah, meid kutsutakse rahutegemisele, kuid rahu, ka väline rahu, on Püha Vaimu and. Jumala ja inimese osa rahuimes väljendub tabavalt Arvet Pauli sõnades: „Su rahu, Issand, ehib ka koguduse teed. Ta Sinu rahvast juhib – neist rahunõudjad teeb. Ei lõhu vaenu vägi, riid, väiklus mõistmatu. Su rahu on kui jõgi – lai, sügav otsatu.“
Kui Jumal lubab, siis pühitseme pea oma riigi sünnipäeva. Seekord muidugi suurema pidulikkusega, sest riigi sünnist möödub sada aastat. Jumala silmis on tuhat aastat kui üks päev, kuid inimesele on see pikk aeg.
Eestil on olnud õnne – ei ole põhjust vaadata ainult meie keerukale ja kannatusrohkele ajaloole –, et miniatuurses mõõdus rahvas on võinud organiseeruda riigiks ja vaatab julgelt tulevikku. See on kindlasti Jumala õnnistus.
Tahan peohõngulisse kuusse soovida Jumala tänamist ning võimet näha head, mida tema on meile teinud ja andnud. Kristlastena on meil võimalus mõelda raskustestki kuidagi positiivsemalt. Jumal on meid nende keskel aidanud ning tema armust võime mõtestada nii oma rahva kui isikliku elu keerukamaid hetki. Kindlasti on meil põhjust palvetada oma riigi ja rahva ning tema juhtide eest. Meie tulevik on Jumala kätes. Jah, see on ka meie endi kätes, aga ikka selleks, et neid käsi sirutada Tema poole.
Võib-olla tasuks suurte rahvuslike pühade kuul küsida Eesti mõtte ja suurema loo järele.
Suurte lugude aeg ei saa kunagi mööda. Vaid ühine lugu ja arusaam, ühine tulevikunägemus võib hoida meid riigina. Kindlasti ei saa see olla raha, võimu ega maailma keskpunktiks olemise lugu. Küll aga võib see olla inimlikkuse, vastastikuse hoolimise ja vaimsuse lugu.
Vaimusuure inimese ellu mahub teine inimene, mahuvad pere, sõbrad ja rahvas. Tema hing on avatud, täidetud armastusest ja kaastundest. Omakasupüüdmatust tegutsemisest. Sellesse hinge mahub Eestimaa ainukordne loodus ja keskkond, selle puhtus ja ilu. Ja loomulikult Jumal – kõige armastuse, mõistmise ja hoolimise allikas.
Ja viimaks palvepäev-tuhkapäev 14. veebruaril. Selle püha mõlemad rõhuasetused – palve ja kahetsus – seovad tervikusse meie Eesti riigi sünni, kestmise, tänase ja homse päeva. Iseseisvuse väljakuulutamine, võidukas Vabadussõda ja Tartu rahulepingu allakirjutamine ei sündinud tühjale kohale. See koht valmistati põlvedel sajandite jooksul madalates suitsunud taredes. Me kõik vajame ka kahetsust, tuhka oma laubale ja südamele. Et kõik halb võiks kaduda ja uus inimene iga päev tõusta.
Hea sõnum on, et see on võimalik. Me võime muutuda. Meie hing võib uueks saada. Samuti meie rahva hing. Selleks palugem Jumala õnnistust Eestimaale ja igaühele meist. Tänagem Issandat ning käigem üheskoos rõõmsa meelega meeleparanduse teed.

Ove Sander,
assessor