Meie-tundest jääb vajaka
/ Autor: Juune Holvandus / Rubriik: Arvamus / Number: 16. oktoober 2013 Nr 41 /
Keeleline mitmuslik meie on lihtsaim moodus viidata, et peale minu (ainsus) on keegi veel, et ma pole üksi, meid on rohkem, me olem jõud. Mõned keeled on isegi veel täpsemad, nad eritlevad kahte, kolme, nelja ja enamatki isikut, kellest meie koosneb.
Sotsiaalne meie tähendab natuke rohkemat: on keegi, kel on peale minu sama, kuid minuga teatud ühisosa, näiteks ta arvab samuti nagu mina või on tal minuga muud ühishuvid. Või isegi omand. Sotsiaalne meie osutab veel sellele, et kusagil on ka keegi, nemad, kes evivad muid omadusi, mis ei sarnane meiega, ükskõik, mis siis selleks võrdlusaluseks on. Sotsiaalne meie vastandub vähem ainsuse-mitmuse skaalal, vaid rohkem mitmuse sees – meie versus nemad.
Sotsiaalne meie on poliitiliselt valulisematel aegadel, nagu näiteks nõukogude aeg, olnud kohustuslik, see, kes katsus selle vastu olevana end näidata, jäi ikka kaotajaks. Siis kehtib hoiak. Kes pole meie poolt, on meie vastu ja järelikult kuulub võõrkehana kahjutuks tegemisele.
Viimase kahekümne ülimalt vaba aasta suund ja kasvatus on viinud hoopis tagasi ainsusse, sisendades lapsele maast madalast peale, et ole ikka isiksus, ainutark ja ainuline, ära ole nagu mass, nagu teised.
Nüüd kirjutab Eesti suurim ajaleht, et meie pisikeses ühiskonnas pole enam mitte mingisugustki meie’t. Selline mure kerkib mõistagi eelseisvatele valimistele mõeldes, sest tõesti on raske universaalset meie’t välja pakkuda olukorras, kus ühed vaatavad «Aktuaalset kaamerat», teised samal ajal lemmiksarju ja äärmisel juhul on nende ühise huvi objektiks üksnes ilmateade.
Ei tea tõesti, mida teha, sest mõned inimesed isegi ei vaata telerit ja, mis kõige hullem, ei loe isegi ajalehti. Kuidas nemad ilmaga kursis on ja üldse oma elu elatud saavad, ei teagi.
Samas vanasti lugesid kõik kahekopikalist Rahva Häält, kurdab ajakirjanik, ja see vähene, mis seal sees lugemist väärt oli, jõudis kõigile ühtmoodi pärale. Ei julgetud teistest erineda, loeti, oldi kursis.Veel kurdavad kommentaatorid, et inimesed ei tahtvat jälle valima minna, õieti polevatki kedagi valida.
Vaat kuhu on viinud isiksuse kasvatamine! Polegi kedagi, kes oleks minuga sarnane, minu häält väärt. Ajakirjanikul on ka väike nõuanne olemas: püüa esmalt mõelda, keda mitte valida. Ja siis vali seda, kes veel üle jääb. Vähemalt on see delikaatselt öeldud, pole kedagi maha tehtud.
Juune Holvandus,
Eesti Kiriku toimetaja
