Meiegi tohime võtta tõsiselt Jumala tõotust

Mk 10:32–45

Jeesus on koos oma jüngritega teekonnal, mis kujuneb talle viimaseks palverännakuks, üles Jeruusalemma. Jeesus oli olnud sellel teel juba alates kirgastusmäe kogemusest ka siis, kui ta pidi selleks läbima merepinnast madalama Surnumere oru. Selle kogemuse valguses kõlavad tähendusrikkalt psalmi 23 sõnad: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind“ (Ps 23:4).

„Vaata, me läheme üles Jeruusalemma“, on Jeesuse maapealse elu viimase perioodi tunnus. Küsimus ei ole iga-aastasest palverännakust, vaid prohvetite sõnade täideminekust, Inimese Poja surmast. Tänases evangeeliumis on Jeesus selle kannatustee künnisel. Jäänud on vaid teekond üles Jeruusalemma.

Jeesus kõndis teiste ees. Kuna teed ja rajad olid kitsad ja kurvilised, ääristatud mägisel maastikul ühelt poolt mäerinnatise ja teisalt järsakuga, valis ta sageli eeskäija koha. Teised käisid kivisel rajal tema järel. Karjane kõnnib alati karja ees, nagu ka õpetaja oma õpilaste eel. Kui evangelist toob selle niigi arusaadava seiga esile, rõhutab ta sellega Jeesuse otsustuskindlust ja üksijäetust tema ees seisval kannatuste teel.

Teised järgisid ristiteed tema jälgedes, kuni kannatuse ja surmani, tõsi temast endast aastaid hiljem. Sedasama temasse uskujate eel käimist kuulutab ingel kolmanda päeva varahommikul pärast lunastustegu, et ülestõusnud Issand läheb nende eele Jeruusalemmast tagasi Galileasse.

Jüngrid olid oma õpetaja sihikindlusest hämmingus ja tema järel käivad inimesed hakkasid kartma. Need, kelle ees Jeesus kõndis, jagunesid omakorda kaheks. Need, kes järgisid Jeesust tema jüngritena, ja teised, kes olid oma isiklikul rännakul Jeruusalemma.

Tema järgijad tajuvad, et see ei ole lihtsalt tavapärane teekond üles Jeruusalemma, vaid see on tee, mis on nendest endist suurem. Tulevaste sündmuste vari langeb kartusena nende peale. Nii võtab Jeesus need kaksteist endaga kaasa ja hakkab neile rääkima, mis teda ees ootab. Kõrberännaku ajal madude poolt salvatud inimesed said uue elu, kui nad vaid vaatasid vaskmadu, mille Mooses oli Jumala käsul seadnud ridva otsa. Üksnes pilk oli piisav, toomaks päästet, kui see põhines Jumala tõotusel.

Sellepärast tohime meiegi võtta tõsiselt Jumala tõotust, kui ta lubab elu sellele, kes käib koos oma Issandaga. Jesaja kaudu kuulutab Issand: „Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal.“ (Js 35:5–6)

See tuletab meelde, mida tegi Kristus, kui ta ilmus inimesena maa peal. Samas tunnistab see inimese täielikust muutumisest, mille on teostanud Jumal. Kui Jeesus äratas üles surnuid ja andis pimedatele nägemise, kurtidele kuulmise ja jalututele võime hüpata, siis kuulutas see inimestele uue ajastu algust.

Midagi neist Jesaja ennustatud lõpliku uuendamise aegadest oli juba kohal seal, kus on Jeesus. Sellepärast nimetabki Piibel neid imesid tunnustähtedeks. See on Jumala kutse inimesele, tulemaks tema riiki. See aitab inimestel ära tunda, mis nende hulgas parajasti toimub. Samal põhjusel annab Jeesus ka oma jüngritele meelevalla teha samu tegusid. Need näitavad, et Jeesuses Kristuses on maailma tulnud midagi täiesti uut. Selle uue lõplikust teostumisest kuulutab ka Jesaja. 

Jeesuse järel käimine on kiriku jaoks elu tee. See on igavese elu ja õndsuse küsimus. Kui tema jüngrid hakkavad igatsema inimlikku au ja esile tõstma iseenda tööd või isikut, ollakse teel, mis rõhutab meie enda tahet ja õigusi, mis viimselt eksitab ka neid, kes tahavad käia koos Jeesusega. Meie ideed ja ideaalid võivad tunduda üllad, eriti juhul, kui näeme neid ühiskondliku progressi loomuliku suunana, aga kui neid püütakse kirikus või ühiskonnas saavutada endale tähelepanu tõmbamisena, vastandades oma põhimõtteid muu hulgas oma usukaaslastele, oleme juba valinud enda arvates õigema tee.

Jeesuse kannatuse, suremise ja ülestõusmise sündmused on saanud kristliku kiriku suunda näitavaks aluseks. Me teame, et Jeesus on ülestõusnud Issand, kelle käes on meie kõikide, ka kogu maailma saatus.

Me kõnnime koos Issandaga kannatuse teed üles Jeruusalemma. Paljude inimeste kannatus on ka käesoleval hetkel mõõtmatu ja keegi ei tea, mida tulevik endaga kaasa toob. Aga Kristuse kirik, Issanda järgijate pikk rivi, mis kulgeb ajaloo kitsal ja käänulisel teel, ei saa kaotada lootust. Me saame kuulutada ristilöödud Inimese Poega, kes on kannatanud ristil meie kõikide eest ja kes on kõigi kannatajate lootus.

 

 

 

 

Anti Toplaan,

Kuressaare koguduse õpetaja