Meile on antud lepitusamet

Apostel Pauluse vahendusel oleme saanud teada, et Jumal on meisse pannud lepitussõna ning andnud meile lepitusameti (2Kr 5:18–19).
Käesoleva aasta aprilli lõpus oli allakirjutanul võimalus viibida Lõuna-Saksamaal Baieri Luterliku Kiriku korraldatud oikumeenilisel koolituskursusel. Selle kokkusaamisega tähistati ka juubeliaastat, juba 50 aastat on selliseid koolitusi korraldatud väikeses alpikülas Josefstalis.
Selle poole sajandi jooksul on seal käinud inimesi ka EELKst. Sel aastal osales koolitusel 40 inimest 14 riigist ja kirikust, kes 10 päeva jooksul käsitlesid üheskoos lepituse teemat. Suurem osa neist oli Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest, luterlikest, reformeeritud ja ortodoksi kirikutest. Umbes kaks kolmandikku osalenutest olid oma kirikute vaimulikud ja ülejäänud kolmandik eri kirikute aktiivsed ilmiktöötegijad.
Lektorid oli kutsutud Inglismaalt, Saksamaalt, Rumeeniast, Tšehhist ja Poolast. Loengud vaheldusid töötubade ja aruteludega lepituse teemadel. Lisaks oli võimalik kuulata lepitusega seotud lugusid ka osalejatelt. Iga päev algas palvusega koolituskeskuse kabelis eri maade ja kirikute esindajate osalusel. Kuuldes igal hommikul samaaegselt lausutavat meieisapalvet korraga 14 keeles, võis ehk kogeda sarnast tunnet nagu esimesel nelipüha päeval.

Ühel hommikul toimus ortodoksi hommikuteenistus koos armulauaga, mille pidas Rumeenia ortodoksi kiriku metropoliit Saksamaal. Tavaliselt toimub armulaua pühitsemine ikonostaasi taga altariruumis, milles saavad osaleda vaid ortodoksi vaimulikud, kuid et selles ruumis ikonostaasi ei olnud, siis olid kõik palvusel osalejad sama hästi kui altariruumis armulaua pühitsemise tunnistajateks.
Ungari pastor rääkis ühel hommikupalvusel loo sellest, kuidas ta selle sajandi alguses oli paar aastat teeninud Kali­ningradi oblastis sealseid saksakeelseid kogudusi. Sel ajal külastas teda üks vanahärrast sõber, kes oli viimases ilmasõjas sõdinud Saksa poolel. Nüüd oli sel vanal veteranil soov kohtuda ja rääkida ühe teise veteraniga, kes oli samas sõjas olnud teisel pool rindejoont.
Selline kohtumine korraldati ning kaks vana ja võõrast meest, endised vaenlased, vestlesid teineteisega mitu tundi. Saksa veteran rääkis pärast kogu oma ülejäänud elu, kui vabastav kogemus oli see kohtumine olnud tema jaoks. Tema hing oli leidnud lepituse ja rahu.
Lepituse ja leppimise teema on olnud aktuaalne eriti pärast Teist maailmasõda. Sõjajärgsetel aastakümnetel tehti Lääne-Euroopas sihiteadlikku tööd rahvaste ja riikide, kirikute ja religioonide lepitamiseks. Sõja ajal ja järel oli leidnud aset palju ülekohut, mis vajas lahendamist ja leppimist. On väidetud, et ilma sakslaste ja prantslaste leppimiseta poleks olnud ka Euroopa Liitu ning ilma sakslaste ja poolakate leppimiseta poleks olnud sama liidu idasuunalist laienemist.

Lepituse teema on oluline mitte ainult rahvaste ja riikide, mitte ainult ideoloogiate ja religioonide vahel, vaid ka meie igapäevases elus, tööl ja kodus. Konfliktid on paraku loomulik osa elust meie ebatäiuslikus langusjärgses maailmas. Aga see, kuidas me konflikte lahendame, ei ole enamasti loomulik ega ka mõistlik. Mõistlik oleks seda õppida ja harjutada.
Islandi kiriku pastor ütles, et talle jõudis esimest korda elus kohale asjaolu, kui õnnistatud on nemad olnud Islandil, kus viimase tuhande aasta jooksul pole praktiliselt olnud ei sõdu ega rahvustevahelisi konflikte nagu Mandri-Euroopas, kus on suur vajadus lepitusega seotud algatuste ja protsesside järele. Islandi nime esimene silp pidavat muide tulema keldikeelsest sõnast, mis tähendavat Jumalat. Nii on Island siis mitte jäine maa, nagu seda ekslikult tõlgendatakse, vaid Jumala maa.

Inglismaa Coventry katedraali anglikaani preester, üks lektoritest, on ka sama katedraali juures tegutseva Naeltest Risti Keskuse (Cross of Nails Centre) juht. Coventry katedraal oli olnud Inglismaa suurimaid kihelkonnakirikuid, millest Saksa lennuväe pommitamise tulemusena jäid 1940. aasta lõpus järele vaid varemed ja kellatorn, mis on Inglismaal kõrguselt kolmas.
Vana kiriku kõrvale ehitati uus ning varemed jäid meenutama sõda ja purustusi. Altariruumi varemete idaseinale on kirjutatud Father forgive (Isa, andesta). Varemetest leitud kahest risti asetsenud puutükist sai rist varemetes oleva endise pühakoja altaril. Samast leitud kolmest suurest palginaelast sai kokku rist, mis asub nüüd uue Coventry katedraali altaril.
See kolmest naelast moodustatud rist sai üleüldise lepituse sümboliks. Üle 200 kiriku, koguduse ja keskuse üle maailma on ühinenud selle naeltest risti kui lepituse sümboli kaudu ja on Coventry katedraali naeltest risti keskuse aktiivsed koostööpartnerid rahu ja lepituse sõnumi levitamisel. Baierimaa Luterliku Kiriku Josefstali õppekeskus on üks nendest.
Need kolm naela meenutavad, et kui Jumal on meid enesega lepitanud Jeesuse Kristuse läbi, siis on ta pannud ka meisse lepitussõna ja andnud meile oma lepitusameti. Selleks, et meiegi läheksime ning oleksime rahu ja lepituse saadikuteks inimeste vahel. Risti vertikaalne nael sümboliseerib Jumala lepitustööd ja horisontaalsed naelad ristil sümboliseerivad lepitust inimeste vahel.
Lektor Coventry katedraali Naeltest Risti Keskusest rääkis muu hulgas järgmise toreda loo. Üks Yorkshire’i kooliinspektor vaatas ühel koolikülastusel õpilaste vihikuid ning leidis ühe poisi vihiku, mis oli täis õpetaja märkusi: „Tee uuesti!“, „Tule minu juurde vestlusele“ jne. Vihiku lõpust leidis inspektor järgmised read:
Eile, eile, eile,
kurbus, kurbus, kurbus.
Täna, täna, täna,
lootus, lootus, lootus.
Homme, homme, homme,
armastus, armastus, armastus.
Inspektor oli selle kirjatöö mõttesügavusest vaimustatud ja küsis poisilt, kas ta kirjutas selle ise. Poiss vastas, et need sõnad anti talle kirjutada õigekirja parandustööks. Ometi on nendes sõnades peidus ka lepituse olemus.

Coventry preester rääkis ka loo oma hiljutisest külaskäigust Lõuna-Aafrika Vabariiki. Jõulueelsel ajal aastaid tagasi oli ühes mustanahaliste kaubamajas plahvatanud pomm, mille tõttu hukkus neli inimest ja paljud said vigastada. Üks süüdlastest oli noor valgenahaline mees, kes mõisteti 17 aastaks vangi. Nüüd korraldasid lepituse pakkujad selles plahvatuses hukkunute omastele ja viga saanutele vangla külastuse selle pommipanija juurde.
Üle ööpäeva kestnud rongisõidu jooksul korraldati loenguid, töötubasid ja arutelusid lepituse tõdedest ja põhimõtetest. Kohale jõudes oli suur osa ohvritest ja nende lähedastest valmis edastama vangile oma andestuse sõnumi. See oli nende jaoks pisaraterohke ja vabastav kogemus. Kokkusaamise ajal tekkis spontaanne vajadus lauluks ja tantsuks, mille abil inimesed seal väljendavad oma rõõmsaid emotsioone.
Viimaste ülestõusmispühade ajal vapustas kristlikku maailma tragöödia pommiplahvatustest kopti kirikutes Egiptuses. Üks naine, kes oli ühes sellises pommiplahvatuses kaotanud oma abikaasa, ütles telepöördumises pommipanija poole: „Ma annan sulle andeks ja palvetan, et ka Jumal sulle andestaks.“
On huvitav jälgida sõna „lepitus“ tähenduse rõhuasetusi eri keeltes. Selles leiab nii algupärase olukorra taastamist, ühendamist ja rikutud suhete taastamist, süü heastamist, rahu toomist ja loomist, silla ehitamist, tee nägemist ja ära leppimist. Kreeka keeles tähendab sõna „lepitus“ sõna-sõnalt „kellelegi teisele enese sees ruumi tegemist“.
Lepitus on seotud ka andestuse ja armastusega. Matteuse evangeeliumis kutsub Jeesus meid üles andestama, nii nagu meie taevane Isa on meile andestanud (Mt 18:23–35). Jumal on meid enesega lepitanud, teinud meid lepituse saadikuteks ja on pannud meisse lepituse sõna (2Kr 5:17–20).
Piiblis leiame mitmeid leppimise ning suhete taastamise lugusid. Näiteks kadunud poja lugu, Sakkeuse lugu. Vendade Eesavi ja Jakobi leppimise lugu. Joosepi leppimine oma vendadega. Aabrami ja Loti leppimise ning sõpradena lahkumise lugu ja paljud teised lood.
Kuidas võiks välja näha lepituse ja leppimise protsess? Ühe näitena võiks eristada kuus sammu lepituse teel.
1. Leppimist vajavate osapoolte teineteise tundmaõppimine ja lähemalt tuttavaks saamine. Teineteise lugude ära­kuulamine. Nii võime leida, et teine pool on üsna samasugune inimene nagu minagi.
2. Enese asetamine teise rolli, teise poole olukorda. Enese kõrvalt vaatlemine, oma vigade äratundmine.
3. Oma puuduste nägemisel ja äratundmisel võib tekkida soov ja vajadus paluda andestust oma eksimuste pärast. Samuti soov ja vajadus andeks anda neile, kes on meie vastu eksinud.
4. Kasuks tuleb ka kompromisside ja järeleandmiste kaalumine. Milles olen valmis tegema järeleandmisi ja kui kaugele olen valmis nende järeleandmistega minema.
5. Ettepaneku tegemine lepituseks ja leppimine.
6. Lepituses elamine. Enda harjutamine uue olukorraga, olles lepitatud nii Jumalaga kui kaasinimesega.
7. Lepituse kogemuse jagamine nendega, kes seda vajavad.
Leppimine ja andestamine on lihtsam neile, kes usuvad Jeesuse lunastus- ja lepitustöösse. Kes usuvad, et Jumal on enesega lepitanud nii meid kui ka neid, kellega meil on seni olnud raske lepitust leida.

Räägin lõpetuseks veel ühe loo, mille jutustas üks tšehhi pastor oma elu näitel. Ta oli üles kasvanud ilma isata ega teadnud temast peaaegu midagi peale nime. Ülikooli ajal leidus üks kaastudeng, kellel tekkis tema lugu kuuldes soov olla vahendajaks isa ja poja leppimises. Ta otsis omal algatusel üles noormehe isa ning tegi talle ettepaneku oma pojaga kohtuda. Sama ettepaneku tegi ta oma sõbrale.
Omalt poolt lisas ta, et kumbki pool soovib seda kohtumist, mida ei isa ega poeg polnud siiski toona veel ise välja öelnud. Nii isa kui poeg suhtusid kartusega esimesse kontakti ja kohtumisse üle 26 aasta. Kui esialgsest võõristusest üle saadi, leidis aset lepituse ja leppimise protsess, mis on nüüd üle kasvanud pea igapäevaseks suhtluseks kaua lahus olnud isa ja poja vahel. Poja abil on ka isa hakanud leidma teed Jumala juurde.
Inimlikult on lepituse ja leppimise protsess tihti raske ja tundub kohati olevat ka võimatu. Kuid Jumala sõnale toetudes ja tema abiga on kõik võimalik, sest See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti; kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga! (2Kr 5:18–20) Aamen.
Urmas Karileet,
Käsmu koguduse õpetaja