Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Meistritiitel Hispaaniale. Neljaks aastaks

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number:  /

Merille Hommik11. juulil, jalgpalli MMi finaali päeval, sõitsime ühe jutiga 1450 km Hispaaniast Jaca linnast Hollandisse Haagi linna.
Hoolimata loetust ja kuuldust, mis tihtipeale vastupidist tõestab, kipun Hispaaniat ikka kujutlema üliuskliku ja üdikatoliiklikuna, umbes nagu Ignatius Loyola päevil. Või nagu Carlos Fuentes ühe endise Hispaania ülemerekoloonia kohta kirjutab: «Mehhikos on ateistidki katoliiklased.»
Teisest omaaegsest Hispaania asumaast Hollandist on mõnus mõelda kui kunagisest Jean Calvini õpetuse kantsist. Mis sellest, et Madalmaad on samal ajal ka euroopaliku demokraatia ja kapitalismi sünnikodu ning selle ühiskonna tänapäevane sallivus mõnda vaimustab ja teist tülgastab.
Amsterdami väärikaimat pühakoda Oude Kerki (vana kirik) kirjeldatakse turismiteatmikus kui rahusadamat keset punaste laternate kvartalit. Tõepoolest jäävad peauksest väljudes esimesena silma klaasvitriinid, milles poseerivad väga erinevas eas, erineva nahavärvi ja mõõtudega pesuväel tütarlapsed.
Ümber nurga lõunaküljes leiab aga kohvipoe (ametlik nimetus kanepibaarile) «Oude Kerk». Kirikus tundus turiste vähem olevat, aga sissepääs oli ka üle mõistuse kallis. Päris nõnda Calvin seda kõike vist ei mõelnud…
Hispaania ühte kuulsamat kloostrit Montserratis (kus oma pöördumisteekonnal peatus ka Loyola) saab külastada tasuta, üksnes parkimise eest küsitakse viis eurot. Ometi jättis seal toimuv mulje, et ainus atraktsioon, mida ei pakutud, oli elusa munga seljas ratsutamine.
Lisaks äratundmisele, et pärast jänkisid ja jaapanlasi on Lääne-Euroopasse nüüd turistidena jõudnud ka venelased. Ent ilmselt on eurooplased Vladimiris või Kyotos sama äratuntavad ning sama naljaka eksinud olemisega.
Hispaanias loevad inimesed veel raamatuid. Tänaval, vastu majaseina toetudes. Pargipingil. Kohvikus. Rongis. Mobiiltelefone kasutatakse peakomplektiga. Näib, et mitte mugavuse, vaid diskreetsuse huvides – et helin teisi ei segaks.
Hollandis raamatuid lugevaid inimesi avalikkuses ei kohta. Pigem nagu Eestis: sirvitakse ajalehti (keskealised ja vanemad) või kuulatakse kõrvaklappidest muusikat. Mobiiltelefonid helisevad pidevalt ja kuuldavalt.
Georg Steiner on viidanud põhjapanevale muutusele euroopalikus kultuuris, mille käigus varasema raamatute lugemise on välja vahetanud muusika kuulamine: «Muusika kõikjaldasus ja prestiiž tulenevad osalt just asjaolust, et seda saab kuulata teiste seltsis viibides. Tõsine lugemine aga välistab isegi lähedaste inimeste seltskonna.» (Valik esseid. LR 2008/33-34)
Võiks küsida, milles siis erinevad hispaanlased ja hollandlased. Need «katoliiklased» ja «kalvinistid», kelle mõlemaga sai kunagi lapsi hirmutada (või tänapäeval kummagi ette «krüpto» lisades meie luterliku kiriku kaevikusõja rindejooned maha märkida). Ehk on tänapäevased ilmalikud erinevused tõesti üksnes kunagiste usuliste järelmid?
Protestandid, kes tõstavad esikohale Jumala sõna, on kuuljad (usk tuleb kuulmisest, ütles juba Luther).
Lugemine on aga selgelt üks vaatamise vorme, vaatamine selleks, et mõista kõiki teisi meeli kujutluse kaudu kaasates. Katoliiklus on ikka olnud visionaarne, kaemuslik ja pildiline, erinevalt kalvinistlikest ikonoklastidest (pildieitajaist).
Kuidagiviisi on see seotud ka suhtlemisega, mis eriti selgelt torkab silma pidutsemisel. Jacas kogunesid suured seltskonnad enne südaööd restoranidesse, baaridesse ja lihtsalt tänavale. Kõigil klaasid käes. Keegi polnud nähtavalt purjus. Suhtlemine valjuhäälne, ent alati isiklik, silmast silma. Üksteist vaadati ja nähti.
Amsterdamis tähistasid jalgpallihuvilised Hollandi saavutusi. Veel kaks päeva pärast finaalmängu olid mitmed baarid täis oranži rõivastatud inimesi. Enamik neist purupurjus. Suheldi mitte teistega, vaid üle teiste. Püüti end iga hinna eest kuuldavaks teha. See tähendab – röögiti.
Ma ei taha midagi põhjapanevat väita. Holland on väga tore ja ilus maa. Lihtsalt sellesuviseks tulemuseks jäi 1:0 Hispaania kasuks. Loomulikult on see sama suhteline kui jalgpalli MMi finaali tulemus, mis juba nelja aasta pärast ümber mängitakse.


Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist