Mereäärse Varbla väike kogudus saab hakkama

Mereäärne Varbla on kuum koht. Võib öelda ka, et paradiislik. Samas võib öelda sedagi, et Varbla on üks mahajäetud paik. Viimasel paarikümnel aastal on siit ära kadunud või kinni pandud mitmed olulised asutused, kadunud töökohad ja noored maalt linna siirdunud.

Kirik on jäänud ja elujõuline kogudus samuti. Kuigi oma õpetajat pole olnud sellest ajast, kui Reet Mägedi 2002. aastal emerituuri siirdus. Sestsaadik on Varblas käinud hooldajaõpetajad.

Meeldiv koht puhkamiseks
Kogu valla rannikuosa on hinnatud puhkepiirkond, kus asub ligi 250 suvekodu, mis kuuluvad Tallinna, Pärnu, Tartu ja teiste linnade elanikele, sealhulgas tuntud kultuuriinimestele. Valla infoleht tutvustab neist Parika talu pererahvast Elisabet-Fura Sandströmi ja Rait Marustet, kes andsid oma uuele koduvallale koos pulmakülaliste abiga üle 50 000 krooni laste mänguväljaku rajamiseks.
Suvel võeti Matsi rannas üles Eesti filmiloo kõige suurema eelarvega Saksa-Austria-Eesti ajaloolist filmi «Poll», mille maksumuseks on ligi 121 miljonit krooni. Kui filmitegijad olid lahkunud, sai vallarahvas septembris seal suvelõpupidu pidada ja randa ehitatud mõisahäärberit uudistada.
Kuigi kirik jääb praegusest keskusest paar kilomeetrit eemale, oli suviste kontsertide, näiteks Hedvig Hansoni ja Andre Maakeri esinemise ajal pühakoda rahvast täis. Tol päeval külastas kogudust ka oma vana ja armas õpetaja Paul Saar, kel praegugi veel alles suvekodu kiriku kõrval kollases majas.

Väike, aga tubli
Ajal, mil kirik oli kihelkonnakeskus, tekkisid pühakoja ümber kõik inimestele eluliselt vajalikud asutused. Nii oli Varbla kiriku lähedal veel 1970ndatel külanõukogu, raamatukogu, haigla, apteek, sidejaoskond, kauplus. Kui kolhoosikord kadus, nihkus ka paikkonna süda paar kilomeetrit eemale. See oli ju üsna tavapärane, et ühismajandite aegu hakati keskust rajama kirikust eemale. Kolhoosid likvideeriti, aga traditsiooniline elustiil oli juba lõhutud ja nii võib mõnel pool Eestis imestada, miks küll kirik nii inimtühjas paigas seisab. Varbla koguduse juhatuse esimees on esimest aastat Lea Lehis, juhatuses on ta olnud 12 aastat tublide esimeeste Ilmar Heinvarsi ja Aimar Aksini kõrval. «Kirikus tuleb kõiki töid teha,» ütleb Lea, «kui vaja, löön kella. Tublid kellamehed on läinud manalateele.»
Leeris käis Lea 1992. aastal, neli aastat hiljem alustas pühapäevakooli õpetajana. Käis Usuteaduse Instituudis poolteist aastat usuõpetajaks õppimas ja teeb koguduses nüüd ka leeritööd. Seitse rühma leerilapsi on ta ette valmistanud. Tänavu käis leeris kaks inimest, koolitustega alustati aprillis, koos käidi 3–4 korda kuus.
Laste puudusel pühapäevakool hetkel ei toimi. Jumalateenistusi peetakse 2. ja 4. pühapäeval. Lääne praostkonda kuuluvat Varbla kogudust hooldavad õpetaja Lembit Tammsalu ja diakon Toomas Maarand.
Varbla kogudus liigitub väikeste koguduste kategooriasse ja seetõttu ei pidanud nad viimaste valimiste ajal enam nõukogu valima, seda kvoorumit täidab täiskogu. Väiksusele vaatamata on pühapäeviti kirikus paarkümmend inimest Varbla, Allika, Helmküla, Raheste, Kilgi ja Matsi külast. Eelmisel aastal oli maksumaksjaid 107.
 
On, mida näidata
«Meil on koguduses ikka vanad ja noored koos, ei ole sugugi nii, et ainult vanad on jäänud,» ütleb Lea. Kogudust hooldajaõpetajana kümmekond aastat teeninud Ants Leedjärv öelnud ikka: «Olete tugev kogudus, teil käib rahvas kogu aeg kirikus, saate ise hakkama.»
Pseudogooti stiilis 19. sajandist pärit Varbla Püha Urbanuse kiriku teevad eriliseks 17. sajandist pärit kolm vana altarimaali, mis nüüdseks on ka restaureeritud. Pühakoja eest on hästi hoolt kantud. Kohalikud ettevõtjad Heino Sabiin ja Olav Miil võtsid paar aastat tagasi asja käsile ja tegid kirikule välisvalgustuse. Nüüd on pühakoda kui kohalik arhitektuuritempel juba kaugelt nähtav. Kirikul on uus tõrvatud katus, väljavahetatud elektrijuhtmestik, signalisatsioon ja suitsuandurid. Eeskojas seisavad ka tulekustutid – kõik on nii, nagu eeskirjad ette näevad.
Suviti olid pühakoja uksed nädalalõppudel avatud, et teelisi vastu võtta. Üheks teeliste vastuvõtjaks on olnud koguduse raudvara Edviga Polai. «Ta teab kõike, oskab kõike ja alati lööb ka käed külge. Hea, et ees on vanemaid inimesi, kes oskavad õpetada ja annavad vajalikku nõu,» kiidab Lea Lehis. Edviga käis leeris 1957. aastal. Aasta varem oli ta saabunud tagasi Siberist nagu ka õpetaja Paul Saar. Ta oli üks õpetaja Saare esimestest leerilastest, kokku oli neid 37.
Paul Saar sai oma esimesi leerilapsi tervitada ka 50 aastat hiljem kuldleeris ja neid oli kohal 28. Edviga on kui elav kroonika, teab inimesi ja mäletab kirikus tehtud töid. «Kolhoosi ajal oli kibe töö, ei saanud käia igal pühapäeval kirikus,» naerab pensionipõlve pidav tarmukas proua, kes kurdab nüüd vaid seda, et «vanadus on kallal».

Vana ja väsinu vajab abi
Kirikust üle tee on ruumikas pastoraadihoone, kus enne maja kogudusele tagastamist töötas haigla. Pirttikylä sõpruskoguduse abiga tehti majas osaline remont, toodi sisse veevärk, toad sisustati mööbliga. Koguduserahva hea sõber õpetaja Lars Erik Björkstrand ei pea paljuks tulla nüüdki suve jooksul paar korda Helsingist kuue sõidutunni kauguselt Varblasse, sest tema meelest on siin hea ja kodune olla. «Nagu maailmast ära lõigatud,» ütleb ta ikka.
Pastoraadis on kantselei ja koguduse arhiiv. Pärast jumalateenistust tuleb rahvas sinna kirikukohvile, et maitsta head-paremat, mida ise on küpsetatud, pidada üheskoos sünnipäevi. «See on lähendanud koguduse inimesi. Oleme sisustanud ühte tuppa ka talvekiriku, kuhu külmal ajal teenistusi pidama tuleme,» selgitab Lea.
Kui suvel maja välise remondiga taheti alustada ja tuulekoda lõhuti, tulid välja mädanenud palgid, mis katusesarikaid vaevu püsti hoiavad. Kogudusel on suur mure, kuidas oma armas pesapaik päästa, nii et see kesta võiks.
Juhatuse esimehel on palve: «Kuigi tunneme, et oleme elujõuline kogudus, ei saa seda öelda meie materiaalse olukorra kohta. Rahakott on nagu enamikul maakogudustel õhuke ega anna piisavaid võimalusi suuremate tööde tegemiseks. Üritasime end ise aidata, pöördudes maamüügisooviga konsistooriumi poole. Vastust pole me saanud, kuid talv läheneb ja ei paista ühtki lootuskiirt, mis meid remondirahaga aitaks.
Pöördungi kõigi heasoovlike poole siira abipalvega. Kes saaks ja tahaks meie väikest, kuid tegusat kogudust toetada pastoraadihoone remondil, võib seda teha ühe Jumalale meelepärase teoga. Varbla kogudusele saab teha annetusi SEBs arvele 10902000835004, märgusõnaga pastoraadi remont. Varbla kogudus on tänulik iga annetatud krooni eest!»
Kuigi suvitajate rohkus annab kauni loodusega paikkonnale elujõudu, on Varbla siiski suurtest teedest eemale jääv ääremaa. Vallas elab alla tuhande inimese. Kohapeal inimestele tööd pakkuda pole; on mereäärsed puhkekülad ja saekaater ning oma metsast puude lõikamine. Metskonnas on tegevus lõppenud, sama saatus ootab ees sidejaoskonda, kardab rahvas. Pangabuss käib paar korda kuus. Kool on üheksaklassiline, perearst on Tõstamaal, kohapeal teenindab rahvast velsker.
Ka Lea Lehis peab kohapeal mitut ametit ja palka saab vallast. Aga rõõmu tunneb ta selle üle, et võib end õpetaja Reet Mägedi «viljapeaks» pidada. Lea selgitab: «Kui õpetajal viimati külas käisime, ütles Reet mulle: «Minu elutöö on õpetajana korda läinud. Iga õpetaja unistab, et temast jäävad maha viljapead. Minul on viljapea, see oled sina.»»

Sirje Semm

Varbla koguduse õpetajad
Paul Saar 1956–1967
Einar Laigna 1967–1972
Harri Mõtsnik 1972–1979
Reet Mägedi 1980–2002

Koguduse hooldajaõpetajad
Ants Leedjärv 2002–2009
Lembit Tammsalu alates 2009

Varbla Püha Urbanuse kirik (1861).
Enam kui 100aastane pühakoda on hooldatud ja vastab ka kõigile seadusega sätestatud nõuetele.
Klassitsistlik altarisein (1797) vanast kirikust ja altarimaal «Kristus ristil» (1860), vasakul 17. sajandist pärit maal «Jeesuse sünd».