Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Meremeeste hoidja Juhan Smuul

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /


Taga- ja esikaane kujundus Angelika Schneider, Tänapäev.

Enn Vetemaa on meenutanud: „Ükskord on Käbin muiates maininud, et Stalin ise olevat kirjanikele öelnud: „Kui te kirjutate oma elus kasvõi ühe hea, meile vajaliku raamatu, siis me maksame selle eest teile surmatunnini hästi.““ („Mees nagu saksofon“, lk 186, 2012) Juhan Smuul (1922–1971) kirjutas nõukogude võimule mitu vajalikku raamatut: „Järvesuu poiste brigaad“, 1948, „Poeem Stalinile“, 1949, 1950 (venekeelne tõlge „uhke“ pealkirja all „Estonskaja poema“ – „Eesti poeem“), „Mina – kommunistlik noor“, 1953.

Ise võid sa kirjutada kõike – mida võim sinult ootab ja mida südametunnistus lubab ehk mitmesaja-aastase sisse pekstud talupojatarkusega: anna keisrile, mis keisri kohus ja mitte grammigi rohkem! Smuul andis keisrile maksimumi. Oli ju ta haigena pääsenud sõja alasi ja haamri vahelt! Ja äkki olid nad koos oma tollase kaasa Debora Vaarandiga eesti kirjanduse käilakujud! Siinkohal võiks lausa kõrvuti lugeda Debora viimast valikkogu „See kauge hääl“ (Ilmamaa, 2000) ja Juhani äsja ilmunud valik „Luulet“ (Tänapäev, 2022). Kas paarisrahval on midagi ka luules ühist?

Kersti Merilaasi ja August Sanga tütre mälestuste selle osa, kus ema ja isa olid kirjanike seltskonnast kuueks aastaks välja visatud, pealkiri on „Sünged ajad“. Nopin sealt mõned kohad: „Me ei teadnud tollal, et mõne aasta elasime ainult Smuuli ja Debora käest saadud laenurahast. Isa oli neid hoiatanud, et võib minna nii, et tal täiesti võimatu on laenu tagasi maksta. Tõeliste sõpradena vastasid nad isale, et läheb, kuidas läheb, nemad ei hakka nõudma midagi.“ (Liina Pihlak, „Elu kiri“, lk 119)

„Usun, et Joeli sündimine just sellel halval ajal aitas ema väga palju. Laps nõudis hoolt, enda kokkuvõtmist, andis talle ülesande, mida ei saanud ükskõik millisest ahastusest hoolimata kõrvale lükata.“ (Sealsamas, lk 118) Muide, enese uputamise kujutlus ei olnud Kerstile sugugi võõras. 

Varsti kolisid Smuul ning Debora oma majja Kadriorus ja nende korter jäi Sangade perele: „Igatahes oli see episood suur sahmakas jääkülma vett mu ikka veel heauskliku ema kraesse. Muidugi polnud see pealtkuulamise aparatuur meie pärast sisse seatud, enne elas seal ju Kirjanike Liidu esimees ja veel mitmetel tähtsatel ja auametitel olev Smuul, kes oleks ju pidanud olema läbi ja lõhki oma poiss ja usaldust vääriv isik. /…/ Võib-olla ulatus see isegi Alle aegadeni, tema oli olnud Smuuli eelkäija selles korteris.“ (Sealsamas, lk 157) 

Seitsekümmend aastat hiljem võime targematena arutleda, kuidas võtsid Debora ja Juhan vastu külalisi, teades „lutikatest“ ja pealtkuulatavast telefonist. Ning pärast avastust ka Sangade pere. Ilmselt inimmälu selektiivsus paneb unustama stressi tekitavad põhjused. Või teisisõnu: aatompommi pealt tolmu pühkides ja valmidust kontrollides langed isegi seal igapäevasesse rutiini.

Juhan Smuuli sajas sünniaastapäev tegi meid rikkamaks ühe teistmoodi luulevalimikuga („Luulet“, valinud Õnne Kepp, Tänapäev, 2022). Sealt koorub välja suhteliselt ideoloogiavaba luuletaja, kelle sõjaeelsetest käsikirjadest ja päevikust on välja sõelutud ta armastusluule, loodusluule ja mõned teravad epigrammidki, näiteks vene keeles kirjutava Leberechti kohta. Tulemuseks on üllatus, kui mitu erinevat inimest võib mahtuda ühte ülikonda! 

Laename koostaja järelsõnast paar mõtet: „Muidugi ei olnud ta kirjanduseluga väljaspool Muhut piisavalt kursis (käis vaid paaril korral Tartus), kuid mitmete tema käsikirjadesse jäänud tööde pinnalt võib kinnitada Smuuli orienteerumist 1930. aastate teise poole eesti luules. Seda aga pidi hiljem nõukogude ajal varjama ja elulookirjeldustest välja jätma. /…/ Uue korra suhtes oli Smuul alguses kahtlev ja nõutu. Oli äraootaval seisukohal. Suvel käis ta Pöides leeris. Ja samal suvel, 21. juulil 1940, kirjutas ta luuletuse „Punane täht“, kus jagab ettevaatlikult ülevaid tundeid ja tuleviku väljavaateid. Täht tõuseb kumavast idast.“ (Lk 215–217). Mobilisatsioon, haigused, liikumisvõimetus tööpataljonis Uuralites. Tema pilet tagasi ellu oli luuletus „Mu noorim õde“. Teisisõnu: stalinlik aeg vajas lihtsat, kehvakese haridusega kaluri poega kusagilt Balti mere saarelt, kes Nõukogude armee kangelaslikes ridades hakkas kirjutama uuele korrale nii vajaliku ideoloogiaga luulet. Need on lihtsad põhjused, miks ei lastud nälga surra Smuulil, aga lasti näiteks Enn Kippelil ja tuhandetel teistel. 

Ootamatult tõstsid Gennadi Tanieli 1973. aastal loodud kaheosalise laulu Smuuli tekstile „Joonistan kurbust ja rõõmu“ (luuletused „Kuidas joonistada kurbust“ ja „Kuidas joonistada rõõmu“) kõrgustesse Urmas Alenderi ja Jaak Joala esitused. Rõõmu joonistus lõpeb ootamatu usupildiga Smuuli luules: „Kaks killukest merd äkki vaatavad vastu, / mind oma sinasse võttes. / Ja „r-i“ murdes Rõõm uniselt ütleb: / „Krants, täna on lihavõtted.“ 

Kirjas Ellen Noodale, kolmandale elukaaslasele, kirjutab Juhan: „Ja tead sa, missugune ilus „monoloog“ mul nüüd, siin, keset lund ja raskust, äkki tuleb. Pealkiri on tal „Meremeeste hea jumal“. Sellest tuleb eesti kirjanduse kõige inimlikum jumal. /…/ aga nüüd ma kirjutan sulle selle osa, mida Adams ehk glavlit läbi ei lase. Ja see on nii: /…/ Hea meremeeste jumal näeb – mööda teed tuleb kuldne tüdruk, tema tüdruk, Ellen nimi.“ (Saaremaal, põranda all, 19. jaan. 1967, Looming, 2012/2, lk 239–261) 

Ja mõni kiri hiljem: „Mind oleks peagu hukutanud see, et mus on nii vähe kurjust, et ma olen oma ema poeg kõige tema halastusfilosoofiaga ja sisemise hellusega. /…/ Armsakene, ma olen nii palju kordi avanud ukse öösse; ma tean, kui palju neid uksi on minus endas; ma olen nii palju kordi tunnud, kuidas külm pimedus märatseb seespool rinnakorvi, ja kirjutanud õudseid luuletusi ja saatnud neis öösiti üle parda Kuldsarve lahte ja Tatari väina.“ (Samas) 

Ühes dateerimata kirjas on rõõmus kujutluspilt: „Enne, kui ma seda kirja kirjutama hakkasin, kujutlesin ma, kuidas sa tuled meie küla teed mööda, seitse pisikest poissi ees, vits käes, sest kuidas siis muidu saab, ja poisid on kõik siukesed nagu pisikesed poisid ikka on – traksid üle õla ja näod nagu murjanitel ja siis, kui me nad oleme magama pannud, oled sa nii ilusti väsinud ja kõik oma riiakuse ära riielnud.“ 

Ning kirjade trükki toimetaja Rutt Hinrikus lisab: „Unistus lastest haakub kirjutaja enese lapsepõlvekogemusega, kus luterlik kasvatus kujundas argipedagoogikat „vits käes, sest kuidas siis muidu saab.“ /…/ „Väga siiralt on kirjutatud värsid: „Joonistan akna alla pihlaka, / kurva ja raagus. / Ootab meresilmalist tüdrukut, – / see ei saabu, ei saabu.“ Luuletus „Kuidas joonistada kurbust“, üks Juhan Smuuli viimaseid värsistusi, on autori poolt ilmselt kohe valmimise järel dateeritud 25. detsembriga 1967 ja saadetud Ellen Noodale. „Kuidas joonistada rõõmu“ on dateeritud 1. jaanuaril 1968.“ (Samas)

Kui oma nina teiste juttude vahele pista, siis Juhani kujutluspilt ema vitsaga seitset last õhtuks koju ajamas kangastus minule juba esimesel lugemisel pildiks vagajuttude hanekarjusest.

Võiks panna seks korraks punkti, kuid üks loetud mõte painab. Moskvas Juhan Smuulile venekeelset nekroloogi kirjutav Vera Ruber ei saa rahu. Ta aimab midagi, mis sunnib mõtlema Juhan Smuuli vabatahtlikult elust lahkumisele. Kardab sedavõrd, et pöördub avanenud võimalusel KGB kindrali August Porgi poole, et see hajutaks ta kõhklused. Nii sünnibki, ja Vera Ruber, tõlk ja eesti kirjanduse heatahtlik konsultant Moskva kirjanike liidu juures, saab rahus nekroloogi lõpetada. (Gennadi Muravin, „Ebatsensuursed juhtumid“, 2016, lk 306–310)

„Ja muidu? Malmine taevas. Lumi. Käisin merd vaatamas. Ilus, täitsa kihvt, lained muudkui tulevad ja tulevad, üks ees, teine järgi, ja vaatavad otsa nii, et süda kiiremini põksuma hakkab. Ju ma ikka merd armastan. Kevadtalvel lähen laeva …“ (Kirjast Ellenile, Tallinn, 2. detsembril 1967)

Vallo Kepp