Mida erilist te siis teete?

Kristlane on kõigi teener ning alam. (Martin Luther)
Evangeeliumis on esitatud halastuse ja sotsiaalse õigluse standard, mis on kompromissitu oma isetuses ja ulatub kaugemale kiriku organisatsioonist või ükskõik millisest inimkooslusest. Jeesuse sõnad Matteuse evangeeliumi 5. peatükis puudutavad teemasid, mis on sama ajatud kui pattulangemine: enesekesksust, omasuguste soosimist ja teiselaadsete tõrjumist.
Ometi oleme kõik Jumala näo järgi loodud. Seetõttu mõjub Jeesuse öeldu tänini provokatiivselt: „Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama?“ (Mt 5:43–47)
Lähenevad advendiaeg ja jõulupühad. See on kingituste andmise ja saamise aeg, keskmisest enam meenuvad inimesed, kes kannatavad puudust ja ilmajäetust. Toimuvad annetuskampaaniad ja heategevusüritused, antakse üksi või ühiselt. Eks jäetakse ka andmata. Meile kristlastena peaks selge olema, et see, keda ja kuidas me aitame, ütleb enim meie endi kohta.
Kas loome võimalusi ja abistame endale mõeldes või abisaajale mõeldes? Kas teeme abisaajast võlglase – tänuvõlglase? Kas oleme nagu seadusetundja, kes, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?“ Issand rääkis loo teeröövlite kätte sattunud inimesest, kellest abi andmata läksid kaarega mööda preester ja leviit. Vaid samaarlane kandis läbipekstud mehe eest hoolt.
Kui Jeesus küsis, kes oli ligimene hätta sattunule, oli seadusetundja vastus: „See, kes tema peale halastas.“ Sellele järgnes Jeesuse üleskutse „Siis mine ja tee sina nõndasamuti“ (Lk 10:29,37).
Kuidas aidata? Isetult. Jee­sus toob oma järgijatele eeskujuks lesknaise, kes andis vähem kui rikas, kuid ometi oma „kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise“ (Mk 12:44). Seejuures olgu meie heateod ka nüüdisaegsel edeval ja samas ükskõiksel sotsiaalmeedia ajastul varjatud: „Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb“ (Mt 6:3).
Isetu abistaja ei keela head neile, kes seda vajavad, kui ta käel on jõudu seda teha (Õp 3:27). Ta lähtub abisaaja, mitte iseenda vajadustest. Piltlikult öeldes: tegelikust näljast, mitte näljast tähelepanu järele.
Isetus teeb suureks ja isekus väikseks. Martin Luther kirjutab traktaadis kristlase vabadusest: „Seetõttu peab iga inimene kõigis oma tegudes selle peale mõtlema ja seda silmas pidama, et teisi teenida ja olla neile kasuks kõiges, mida ta teeb – et tal pole silme ees midagi muud peale oma ligimese vajaduste ja kasu.“ Lutheri kirjatöödes kordub mõte, et kristlane peab kannatama kõike, isegi ebaõiglust ja vägivalda.
Kuid ligimese kannatusi tuleb alati leevendada. See ongi isetu halastus ehk endast andmine. Tehkem – mitte ainult jõuluajal – erilisi ja üllatavaid tegusid, mis meid endid varju jätavad. Nõnda peaks olema kristlase palve iga uue päeva hakul: Issand kuluta mind ära ligimese teenistuses! Kuid sageli algab ligimese teenimine lihtsast küsimusest kolleegile, pereliikmele, sõbrale või võhivõõrale: „Kuidas läheb, kas saan aidata?“

 

 

 

 
Tarvo Siilaberg,
Tartu Peetri kooli direktor