Mida teha unejuttudega?

Kui lapsed on juba suured? Või muinasjuttudega? Meenub intervjuu Hando Runneliga Uku Masingu korteris 26.10.2001 ja teemakski Uku Masing. Ukse peal, hüvastijätmise järel küsinud Uku Masing: „Kas muinasjutte ka loete?“ Ma ütlesin, et loen küll, siis ütleb: „Lugege ikka muinasjutte. Manitses. /…/ 

Olen avastanud ka oma kogemusega nüüd selle muinasjuttude arhetüüpse sisu. Need korduvad ka moodsates juttudes ja inimese elu olulised müstilised momendid on seal kuidagi sees. Ja need müstilised momendid on just kogu Masingu elu ja loomingu huvi tulipunktis alati olnud, seal, kus põimuvad niisugused nagu põhjustagajärjed ja samal ajal ootamatud jõud, noh me ütleme vahel kosmilised, mõni ütleb, et jumalikud või ettemääramata asjad. Ja nende seletamine käib kõigile üle jõu. 

Ka Masing oma tarkuses neid ei seletanud, vaid fikseeris, jõudis jälle selle mõistatusliku kohani, kus inimese olemine on nii avara taustaga, küsid, kes ma siis olen, mis ma olen. No vat, muinasjutud.“ 

Või nagu Betti Alver olevat vastanud küsimusele: kas me saame vabaks? – „Siin aitab ainult nõidus!“ Või Jumala sekkumine. Või raudkindel usk selle sündimisse. Aga unejutt on muinasjutu väikeveli, vahel Une-Matiks kutsutu ja aitab lapsel loetut uneski näha ja meeles pidada.

Sinine pakiautomaat avas sahtli turvaümbrikus raamatuga: Mari Karilaid „Nii ongi, mu kullake“ (2021) Kadri Roosi meeldejäävate piltidega, täpselt säärastega, mida laps vaataks pärast unejutu ära kuulamist „kauba peale“ veelkord üle. Ega pildid väga detailsed tohigi olla, siis muutub jutustaja kärsituks: „Mis see siis olgu, lapsel ammu uneaeg, tema vaatab muudkui pilte ja jutustab juba homset juuttu!“                    

Värviline sisukord viitab 35 värvilisele pildile iga pisikese unejutu peatsis, nagu padi ootaks väsinud pead. Nagu „Pargiäärse tänava“ loos satub unejutu kuulaja elama padjavabriku üle-tänava-majja (lk 55–57). Seal kogeb laps Une-Matiga koos padjavabrikus nähtut.

Kunagi juhtusin Apollo kino kõrval raamatupoes kokku Sven Grünbergiga. Tegelikult oli vastupidi – olin süvenenud lugemisse, kui kõrvalt äratati mind raamatuunest küsimusega: „Ega sa, Vallo, pole oma filmides kurjust paljundanud?“ Pomisesin, et omateada olen hoidunud, kui Sven haaras mu käest ja väljendas kuuldu üle rõõmu ning läinud ta oligi! Teab-mis-filmi vaatamisele oli ta kutsega kohale meelitatud ja nüüd niisugune mure. 

Grünbergi küsimus kerkib korra või paar aastas mälust üles ning avab uusi nüansse, viimati Mari Karilaidi unejuttude raamatut teist korda lugedes, selle lood on täiuslikult kurjusevabad! Kõige lärmakam jutt on jonnivast tegelasest (lk 69–73). Samas olen võlutud kohatisest tuuleõhuna puudutavast leebest huumorist. 

„Kodu tundis, et ta oli päris haige igatsusest oma pere järele. /…/ Kui siis kõik pakid olid lahti pakitud, pesumasin reisiriietega tööle pandud, toad ära tuulutatud, kaisukad voodite peale tagasi viidud, lõhnav piparmünditee laua peal tassides joojaid ootas ja terve pere oma lemmikkohtadele istudes peaaegu ühekorraga suure mõnusa ohkega ütles: „Küll on hea kodus olla!“, sai kodu aru, et nüüd on jälle kõik korras. Kodul oli hea meel, et ta on kodu. Oma pere kodu!“ (Lk 54) 

Teiseks maitseprooviks katkend kahe marakrati loost „Juhtus ükskord nii“: „Unistaja ütles, et on seda sibajat näinud ühes suures paksus raamatus, mis neil kodus on. Oi kuidas luubiomaniku silm särama läks ja ta palus seda raamatut endale näidata. Muidugi kõndisid nad kohe koju raamatut lehitsema ja muidugi said nad sõpradeks. Ja tead mis! Kui siis unistaja kord sõbrale külla sattus ja talle kuldnoka laulu vilistas, näitas putukauurija kaaslasele oma raamaturiiulist raamatut lindudest ja nende lauludest. Mis sa arvad, mis nad nüüd tegid? Muidugi vahetasid nad oma targad raamatud emade-isade loaga ära. Linnulaulu õppimine ja sellest aru saamine ning putukate uurimine läks kohe palju lihtsamaks.“ (Lk 97) 

Muide, mõni Mari Karilaidi Une-Mati jutustatud unejutt annab loomismüüdi mõõdu välja, nagu „Maailma esimene öökull arvas, et tema on väga kole lind“ (lk 108–110). Sinna kanti tüürib ka „Kuula, mu väike kallis, ma räägin sulle täna, kuidas sündisid kord siia ilma imeilusad siksakilised valged lumehelbed“ (lk 120–124).

Olen suur muinasjuttude lugeja – ega ma seda kunagi kella külge ei ole riputanud. Vahel tuli jutu sees välja, kui mainisin, et see lugu on pärit hoopis teisest muinasjutust. Või märkisin värskelt teineteise leidnutele, et see muinasjutt lõpeb küll äärmiselt kurvalt – te abiellute! 

Kui väsimus kipub matma, on lausa kuninglik lüüa mõni lemmik muinasjuturaamat suvalisest kohast lahti ja asuda lugema. Siin on paras koht kurta, et meil ilmub tohutult raamatuid, kuid muinasjutte suurtele polegi. Nagu „Valge kassike ja teisi Madame d’Aulnoy haldjajutte“ (2005) Tõnu Õnnepalu tõlkes.

Ja muide, kui satute Underi-Adsoni-Tuglaste majja, paluge võimalust näha Friedebert Tuglase kabinetti, kus vanahärra kirjutuslaua tooli taga riiulis on nelja-viie meetri jagu muinasjuttude ja müütide raamatuid – tõsi, enamuses saksa ja vene keeles ja paljud neist Elo Tuglase neiupõlve sissekannetega. 

Sama saatus tabab neid õnnelikke, kel on võimalust heita pilk Uku Masingu kabinetti. Sama saksakeelne maailma muinasjuttude ja müütide sari nagu Elogi oma. Kuid millisest väljaandest tõlkis Masing araabia keelest „Tuhande ja ühe öö muinasjutte“, see tema raamaturiiulist ei selgu. Tõlge jäi sõjaaegade keerisesse kinni, mõned säilinud kriminaalse taustaga muinasjutud ilmusid pealkirja all „Tuhande ja ühe öö jutte / araabia keelest tõlkinud Uku Masing“ Johannes Esto Ühingu kirjastusel (2007). Neid on paras emal-isal teineteisele ette lugeda!

Mari Karilaidi raamatu „Nii ongi, mu kullake“ (2021) tagakaanele on autor kirjutanud unelaulu „Tibu magab“, paneme selle Eesti Kiriku lugejatele kaasa: 

Voodisse kui pessa

pandi lapsenarmas.

Une-Mati, ehk sa

vaatad seda armast,

rahutult kes sipleb,

tekk et peal ei püsi.

Siia-sinna viskleb,

pissile veel küsib.

Padi liiga pehme

või ehk hoopis palav.

Pole uneehmeid

siis, kui neid on vaja.

Uurib üksisilmi

varje akna taga.

Silm, näe, vajub kinni!

Väike tibu magab,

suuke veidi lahti,

ninas kerge nohin.

Kaitseingel vahti

pidada nüüd tohib.

Vallo Kepp