Miks on vaja kirikute rahvusvahelist osadust?

Kui see leht teieni jõuab, olen juba Liepājas Läti-Leedu-Eesti piiskoppide kohtumisel ja vaatan tagasi Soomes Turus toimunud XIV soome-ugri vaimulike konverentsile teemal „Kristlik kasvatus“. Meenutan seda konverentsi suure tänuga. Koroona oli pannud piirid ja pidime täiendavalt kaks aastat ootama, et kokku saada. Eelmine konverents toimus Petroskois. Soome-ugri vaimulike konverentsil on pikk ajalugu, mis viib tagasi 1920ndatesse. Järgmisel aastal koguneb Euroopa Kirikute Konverents täiskogule Tallinnas.

Rahvusvaheline kiriklik koostöö ja konverents on võimalus tutvustada EELKd ja Eestit ning näidata, milline on meie kogudusetöö, teoloogiline ja ajalooline pagas. Konverentsi korraldamine annab kõlapinna ühiskonnas ning loob uusi kontakte ja võrgustikke. Viimastel aastatel on Eestis toimunud hulgaliselt rahvusvahelisi erialaseltside teaduskonverentse, heal tasemel konverentside korraldamise kogemus on Eestis olemas nii toimumiskohtadel kui korraldusfirmadel ja muudel teenusepakkujatel. Julgustan ja soovitan: kutsuge oma väliskolleegid julgesti Eestisse. Tagasisidena olen väliskülalistelt kuulnud kiidusõnu, kui arenenud on Eesti ja kui hea toit on Eestis – toitu kiidavad itaallased ning prantslased! Korraldajatelt kuuleme tagasisidena, et Eestisse on osalema saabunud ootamatult palju konverentsi delegaate – rohkem kui varasematel aastatel.

Kõige sügavamal stagnaajal ei olnud võimalik meil Eestis rahvusvahelisi konverentse ja kohtumisi korraldada. Kirikud kohtusid toona vastavalt võimalustele erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide kohtumistel, eriti maailmarahu teemadel. Jumal võttis kuulda oma rahva palveid rahu eest. Rahu teema oli sellel ajal üks kiriku sõnumitest maailmale. See, mis toimus 1980–1990ndatel, näiteks Berliini müüri langemine, oli Jumala ime. Eestis saime seda eriliselt kogeda 20. augustil 1991. Praegu oleme taas olukorras, kus meilt oodatakse osadust üle riigipiiride ja poliitiliste struktuuride. Olen kogenud palve jõudu – ühise palve jõudu. Täna on vaja erinevate osapoolte kirikute esindajatel koos palvetada. Siis on rahu võimalik! 

Kirikul on vastutus kuulutada tõde ja jagada armastust. Palvetamine ja teoloogilised arutelud on praktiline töö, mida kirikud teevad selleks, et edendada rahu ning aidata kaasa sellele, et rahu võiks olla kestlik – humanitaarabi, hingehoid, erinevad mestimisprogrammid jne. See on meie rahvusvahelise töö ülesanne. Olukorras, kus riigid ei ole võimelised omavahel suhtlema või on vaenujalal, on kiriklike kontaktide roll iseäranis oluline, sest kristlik osadus ületab riigipiirid ja ilmalikud võimud. Nii võib kirikute koostööl ja kontaktidel olla väga selge lisandväärtus.

Täna heiskame sinikollase Ukraina lipu ja palvetame Ukraina eest! 24. augustil 1991 kuulutas Ukraina NSV ülemraada välja riikliku iseseisvuse, et jätkata 25. jaanuaril 1918 loodud iseseisva Ukraina Rahvavabariigi ehitamist. Ukrainas on elatud erinevaid aegu. 2017 tähistas Ukraina Kiievis iseseisvuspäeva suurejoonelise sõjaväeparaadiga, millel 4500 kohaliku võitleja kõrval oli rohkem kui 230 NATO riikide sõdurit ja tribüünil tervitas neid teiste hulgas Ühendriikide kaitseminister James Mattis. Täna see kindlasti võimalik ei ole. Aga meie, kiriku ülesanne on palvetada. Olen veendunud, et sõda lõpeb siis, kui rahu pärast ühiselt palvetatakse. Kirikute ülesanne on ehitada üles rahu ja palvetada rahu eest!

Kirikliku osaduse ülesanne on:

• soodustada teoloogilist mõttevahetust ja vastastikust täiendamist,

• saada tuttavaks osalevate kirikute igapäevaeluga ning õppida üksteise kogemustest,

• tugevdada kontakte osalevate kirikute ja nende teoloogide vahel.

 

 

 

 

Tiit Salumäe,

piiskop