Miks peaks restaureerima oreleid?

On inimesi, kellele juba sõna «restaureerimine» mõjub nagu punane rätik härjale, sest neil tekib ettekujutus, et kirikut soovitakse muuta vanade asjade muuseumiks. Ja on neid, kes arvavad nimetatud tegevusest kõike teadvat.
Kolmandaid niisugune tegevus lihtsalt ei huvita. Samas on olemas spetsialistid, kelle jaoks restaureerimine on igapäevatöö, kellel on vastav haridus ja kes hindavad restauraatorlikke põhimõtteid.
Lähteülesanne – vana orel – seisab kirikuhoones. Kirikus toimuvad jumalateenistused, talitused, võib-olla ka kontserdid. Kirik on koguduse kodu, mitte ainult kooskäimise koht. Organist, vastava ettevalmistuse saanud kirikumuusik (kujutan siin ette ideaalolukorda!), teenib kogudust oma orelimänguoskustega ja osaleb ka kohalikus muusikaelus.
Koguduse liige ootab, et orel missa või talituse ajal mängiks. Laulatusel, jõulu- ning ülestõusmispühal eriti pidulikult ja säravalt, matuse, armulaua või palvemeditatsiooni ajal vaiksemalt ja «ilusate värvidega». Ja mis olulisim – et oreli järgi oleks hea laulda!
Organist tahaks kasutada õpingute ajal omandatut. Tihti meeldib talle eriti mõne teatud ajastu/stiili orelimuusika või hindab ta hoopis vaba improvisatsiooni. See kõik eeldab orelilt teatud registreid, traktuuri (ehituslaadi) ja muid mängutehnilisi võimalusi.
Oreliehitaja jälle tahaks väga ehitada uusi, hooldada ja parandada vanu ning ehk ka restaureerida väärtuslikke instrumente. Eelkõige tahab ta teha tööd, millest elatub, ning teha seda, mida kõige paremini oskab.
Mitte alati pole tegemist kolmnurgaga ja huvide põrkumisega – ükskord jääb peale organisti, teinekord oreliehitaja seisukoht ja ülimuslik on ikka koguduse kui väärtusliku pilli omaniku tahe.
Oluline on aga kõigil teadvustada teiste osapoolte eesmärkide tegelik sisu. Osava ilukõne taga võib vahel olla lihtsalt soov oma ambitsioone teostada. Mis ei pruugi aga teistele osapooltele ja eelkõige vanale orelile üldse kasuks tulla.
Kolmnurgast saab nelinurk, lisandub veel üks osapool – muinsuskaitseamet. Vanad väärtuslikud orelid lähevad muinsuskaitse alla kogu oma mehaanika, vilede, tuulesüsteemi ja ümbriskapiga, s.t ühtse tervikuna. Mida see kaasa toob?
Muinsuskaitseseaduse järgi määratletakse mälestiste puhul konserveerimine, restaureerimine ja remont. Konserveerimisest saab oreliga seoses väga harva rääkida, pigem võib siin tegelda oreli püsimiseks õigete ruumitingimuste loomisega.
Restaureerimine on aga terve tööde kompleks, fikseerimaks või taastamaks mälestise autentset ajaloolist seisundit teaduslikult põhjendatud kujul.
Remondi all mõeldakse töid, mis hoiavad pilli perioodiliselt töökorras ning mille tulemusena oreli üldilmet või detaile ei muudeta.
Restaureerimine eeldab põhjalikult koostatud kava ja töö tegija tegevusluba mälestisega töötamiseks. Remondi puhul on vaja vaid tööde alustamise luba, suurema remondi puhul ka tööde nimekirja, töö tegijal ei pea olema vastavat tegevusluba.
Kes on maja ehitanud, teab väga hästi, kui palju projekte ja kooskõlastuspabereid teha tuleb. Aga ega keegi sellepärast veel maja ehitamata jäta.
Hoolimata ülesande keerukusest restaureeritakse vanu oreleid ometi. Kuigi see on kallis! Mis sellest, et nad ei tööta nagu mõni «korralik kaasaegne elektrooniline seade» ning et enne jumalateenistuse või kontserdi mängimist peab aega võtma, et nende hingeellu süveneda.
Iga organist ei oskagi vanal pillil mängida. Ja tihti pole see mitte vana pilli viga… Aga nii on meil ka tulevastele põlvedele alles hoida midagi, mille pärast juba praegu tahetakse Eestisse vanu oreleid vaatama ning mängima tulla.
Mina ei usu, et Eestimaal on üks kõiketeadja inimene, kellel oleks voli ütelda, mida ühe või teise oreliga peaks ette võtma. Küll aga usun tarkade, oma ala tundvate spetsialistide koostöösse ilma väiklase omakasuta.
Võib-olla olen parandamatu optimist, kuid minu senised kogemused vanade pillide restaureerimisprojektides osalemisest ainult kinnitavad seda veendumust. Tuleb lihtsalt eeldada, et kõik asjast huvitatud inimesed on haritud, oma ülesannete kõrgusel ning tegelevad ühise eesmärgi nimel.

Kristel Aer,
organist
Kristel Aer on muinsuskaitseameti juures asuva muusikainstrumentide ekspertkomisjoni esimees.