Militarism, patriotism, patsifism?

Võidupüha annab põhjust tänutundega meenutada Vabadussõja kangelasi, aga ka mõtiskleda sõja ja rahu teemadel nii pühakirja kui kaasaja maailma vaatenurgast. Kust algab ja lõpeb õiglane sõda? Milline on riigi, kodaniku ja üksiksõduri vastutus? Mida tähendab käsk „ära tapa“? Kas vägivallatu vastupanu on võimalik? Kuidas võita kuri ära heaga?

Pühakirjast leiame neile küsimustele ambivalentseid vastuseid – kõik sõltub viimselt konkreetsest olukorrast ja inimesest. Lunastus, mis meile Jeesuses on kingitud, tähendab vabastamist süüst, kuid ei vabasta meid selle maailma risti kandmise ja vastutuse vaevast.

“Ühelt poolt käsib Jeesus olla „rahutegijad“ (Mt 5:9), teisalt tõdeb, et ta pole tulnud tooma rahu maa peale, vaid mõõka (Mt 10:34). Tema teevalmistaja Ristija Johannes ei keela ära sõduri ametit, kuid hoiatab neid ebaõiguse eest (Lk 3:14).”

Ilmselt pole militarism kunagi olnud ristiusu ideaaliks, pigem raha- ja võimuahnete ringkondade ambitsiooniks. Ka tänapäeval tuleb olla ettevaatlik, et mitte osutuda maailma suurjõudude sõjaliseks mängukanniks. 

Teiseks äärmuseks on patsifistid, kelle meelest on sõda alati ebamoraalne. Samas ignoreerivad nad põhjusi, mis sõdu tingivad ja nende olemuse määravad. Vägivallatuse propageerijad nagu Mahatma Gandhi, Martin Luther King ja Leo Tolstoi olid seisukohal, et kuigi sõja moraalseks põhjenduseks on patriootlik kohustus kodumaa või rahvuse ees, on sõda siiski oma olemuselt ebamoraalne ja ebavajalik. Gandhi pidas inimest, kes vägivallast hoidub, suuremaks sangariks sellest, kes seda kasutab.

Kristlik traditsioon, mis leiab väljenduse näiteks katoliku katekismuses, peab relvajõu kasutamist õigustatuks, kui on täidetud rida tingimusi: ründaja põhjustatav kauakestev kannatus, kõikvõimalike rahumeetmete äralangemine, põhjendatud väljavaated edule ja teadmine, et relvajõu kasutamine ei põhjusta suuremat kurja kui see, mida likvideerima asuti.

Kes peavad neid tingimusi hindama? Esmajoones valitsusjuhid, kellel on õigus kohustada kodanikke oma riiki kaitsma. Samas tagab südametunnistusevabadus igaühele õiguse sellest kohustusest keelduda. Sellisel juhul peab see ülesanne „realiseeruma ühiskonna mõnel muul viisil teenimisena“. Sellise legaalse võimaluse annab ka Eesti õigusruum. Kuigi asendusteenistuse väärikast võimalusest on räägitud vähe, näib see teema muutuvat aktuaalseks.

Kaitseväes, kus alati on tegu elu ja surmaga, õigluse või ebaõiglusega, on kristlasele (ja mitte ainult!) otsuste tegemisel hädavajalikuks toeks eriväljaõppega vaimulik – kaplan. Pole ju sõdur lihtsalt kahuriliha, kes saab oma inimlikkuse ülemusele edasi delegeerida ja end välja vabandada lihtsalt käsu täitmisega. Olukorras, kus plaanitava kaplanite arvu vähendamisega aheneb ka usuvabadus, võib mõnigi tunda, et tema hingest ei hoolita ja teda enam ei vajata.

Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldumiseks on vaja kaitseressursside ametile esitada vastav avaldus. Taotluse põhjendatuse hindamiseks on ametil õigus teha järelepärimisi kutsealuse õppe- või töökohale ning tema poolt viidatud usuorganisatsioonile. Vaevalt kirik aga kujunenud olukorras ei ütleb. Teenimiskohaks oleks sel juhul mõni sotsiaal- või haridusasutus ja teenistus kestaks 12 kuud.

Selline panus võib olla vägagi viljakas ja tunnustust vääriv. Mul endal on olnud aastatepikkune hea koostöö Saksa tsiviilteenistusega. Eriti üheksakümnendatel, kui Bundeswehri maine noorte seas oli kaunis madal, kogus alternatiivteenistus populaarsust, hõlmates ligi 130 000 ajateenijat. Mitmed neist käisid koostöölepingu alusel ka Eestis, olles ametis nii meditsiinivallas kui koguduste noortelaagrites. Samas ei vähenda selline lahendus kaitseväe rolli.

Totaalkaitse põhimõttele rajatud Eesti kaitsevägi, mille jõud peitub iga kodaniku kaitsetahtes, ei saa olla kitsa profiiliga ametkondlik armee, kus on olulised üksnes tehnika ja väljaõpe. See, et võidupüha riikliku tähistamise austav ülesanne lasub Kaitseliidul, tuletab meelde, et iseseisvus ja vabadus on kogu rahva pingutuste vili. Rahval tuleb jääda aga humaanseks, järgida usu, lootuse ja armastuse ideaale. Jumalariigiga südames saab seista ka inimväärse Eesti eest.

 

 

 

 

Andres Põder,

emeriitpeapiiskop