Millist koalitsiooni sooviksid toetada sina?

Aastaid tagasi sattusin – rohkem juhuse kui teadliku veendumuse ja aate tõttu – karskusliidu AVE (taas)sünni juurde. Esimestel (Tartus toimunud) AVE kogunemistel oli palju teadlasi, sportlasi ja arste, kirikutest polnud õieti kedagi.
Kui rääkisin kirikuinimestega karskusliikumisest, kehitasid nad tunnustavalt (hoiakuga «tore, et tehakse»), ent külmalt (ehk mis-on-sel-kirikuga-pistmist-näoga) õlgu.
Võib-olla nii lihtsalt ongi. Üks asi on teha koostööd inimestega, kellega huvid ja vaated laiemalt kokku langevad. Või kui ei lange kokku, siis suhelda selliste kirikukaugete ja usuliselt ükskõiksete inimestega, kes kuuluvad majanduslikku, poliitilisse, kultuurilisse või akadeemilisse eliiti.
Ühiskondliku liikumise või kodanikualgatuse kogunemisel osalemine aga pole palvushommikusöök ega kohtumine peaministriga, kus võib seltskonda nautida ka ilma, et peaks mingit asja ajama.
Kodanikualgatusi toetavad üldiselt täiesti tavalised lihtsad inimesed, kelle eesmärgiks on üks konkreetne ühiskondlik hüve, mille saavutamise nimel jõud ühendatakse, unustades ära kõik muu – usu, maailmavaate, vara, eluviisi ja ellusuhtumise –, mis neid üksteisest eristab.
Lugesin päevalehest Sass Henno arvamuslugu «Prostituudi klient saagu karistada» ning mõtlesin taas, et no on ju koht, kus need kirikuinimesed, kes seda kitsast seisukohta jagavad, võiksid ju algatust toetada.
Sass Henno kutsus üles järgima Rootsi ja Norra eeskuju ehk prostitutsiooni keelustama ning muutma seksi ostmist karistatavaks. Et taolist ettepanekut tõsiselt kaalutaks, oleks vaja laialdast koalitsiooni ühiskondlikest ja poliitilistest jõududest, kes on selles küsimuses ühel meelel.
Mõttemängu vormis võib ette kujutada, et sellisesse koalitsiooni kuuluks usuliste motiividega inimesi, aga ka tarbimismentaliteedi kriitilisi ateiste, vasakpoolseid või anarhiste, iibest ja traditsioonilisest peremudelist hoolivaid parempoolseid rahvuslasi, sotsiaalse närviga sotsiaaltöötajaid ja naise inimväärikust kaitsvaid naisõiguslasi.
Veendumus, et inimkeha ei tohiks olla teise inimese tarbekaup, on vaid üks paljudest, mis võib motiveerida prostitutsiooni keelustama. Kui läheb reaalseks toetusallkirjade kogumiseks, siis ei küsi allakirjutajalt keegi, on ta mees või naine, homo- või heteroseksuaalne, vaene või rikas, bordellis käinud või mitte.
Allkiri näitab vaid toetust ettepanekule, mitte toetuse põhjust ja motivatsiooni ning toetaja üldist maailmavaadet.
Sellised kujuteldavad koalitsioonid toimivad küllalt hästi maksusüsteemide puhul, kus mõttelisi koalitsioone suudetakse moodustada astmelise või proportsionaalse tulumaksu toetuseks, unustades ära kõik muud erinevused, mis inimesi muidu eraldaks.
Suitsetamise keeldude ja karistuse puhul – mõelge, kui rangeks ja põhjalikuks on kodaniku iseotsustamise vabaduse piiramisel suitsetamise puhul juba mindud! – on sarnaste üksikküsimuse koalitsioonide tekkimine natuke raskem, sest taustaks on erinevad maailmavaatelised hoiakud sellest, kas ja kui palju peaks inimese valikute eest vastutama riik ja ühiskond.
Kõiges, mis otseselt või kaudselt puudutab lähi- ja seksuaalsuhteid (nt abort, soorollid, homoseksualism, seksuaalkasvatus), on toimivaid laiapõhjalisi koalitsioone moodustada kõige raskem.
Seksuaalsuhetega vähimalgi määral seotud arutelusid võtavad inimesed palju isiklikumalt ja tundlikumalt kui rahasse või alkoholi puutuvat, mistõttu ka vastavad arutelud kipuvad peagi libisema ettepanekutelt ja põhjendustelt üle ettepaneku tegija isikule (on ta vaimulik, teadlane, humanist, liberaal, ateist, «meie moodi kristlane» või miskit muud sorti kristlane) ning kuuluvusele (on ta oma või võõras, mis erakonnast, kirikust või teadusharust).
Sellest on aga väga kahju, sest ilma võõrasteta ja maailmavaatelt erinevatega koostööd tegemata jäävad paljud head algatused teostamata.

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist