Minejate hääled: aga kõik algab mõtetest

Me hakkasime minema niimoodi hilisõhtul, võis olla üheteistkümne paiku. Aprillikuu keskel olid mõned selged kuuvalged ööd ja ühe sellise öö hakul me minema hakkasimegi. Küllaltki tuuline oli, kuu rebis puudevõrades pilvekahludesse laike. Meist jäi maha valgustatud pidumaja, kus paarid ikka veel edasi-tagasi vaarusid. Jälle oli väga palju joodud, nende pehmekeeleline möga oli lihtsalt vastik. Miski ei eruta meie kõrgeima riigivõimu kandjat ehk rahvast rohkem kui pi-i-idu. Tundsime, et siit peab minema hakkama, muidu hukkume.
Meie see seltskond oli kuskil kümmekond inimest või rohkemgi. Juba minust kaugemal eespool kostsid minejate hääled. Ega seal pimedikus silm hästi seletanudki, kui palju meid oli. Räägiti igasuguseid imelugusid, mis meid kõik ees pidi ootama seal, kuhu me läheme. Et me saame kõrge päeva all näha valgeid kaasikuid, ükski kiire ei pigista tagant ja silmamunade ümber on tohutu palju aega öökauniduste vaatamiseks.
Ega mina ei teadnud, kuhu me läheme. Eespool kostsid sõnad «kommuun metsas», aga sellestki ei saanud täpselt aru. Hingasin ja astusin kaasa. Nägin mõne eesmineja jalaasteid ja saapatõsteid. Koos hingamisega kujunes astumise rütm: jalgsi ja jala, jalgsi ja jala.
Varustust kah kõlkus mõnel küljes, niipaljukest kui meil seda oli; paaril mehel seljakott seljas. Üldiselt näha polnud me väga suurte kandamitega välja tulnud. Üks vanem mees, kes ütles, et ta on 64aastane, rääkis: «Vanasti põgeneti halva elu eest Venemaa Samaarasse ja Lõunamandrile. Nüüd pead hea elu eest ära põgenema. See hea on kohe nii hea, et tõukab minema.» Kutsusin teda mõttes Vanameheks.
Vanasti… see oli nii vanasti, et seda ei mäletatud enam. Aga seda head elu oli igaüks meist näinud, veel eile, veel täna. Arst käis minu taga ja veidikene koperdas. Harjumatu oli see jalakäimine esiotsa. Arst kõneles: «Mina hakkan lindude, taimede ja loomadega tegelema. Ma ei taha ühtegi inimest enam näha. Inimesed on täiesti võimatud. Nad kõik on imelikud. Juhmus on ikka nii suur. Ma ei taha ühtegi nende juttu enam kuulata. Iga päev üks ja seesama.»
Oli muidugi hea, et meie salgakeses arst oli, võis tarvis minna, aga ega mingit kindlust polnud, et siingi ei kordu kõik see sama. «Mis neil siis põhiliselt viga on?» pöörasin küsimusega üle õla. «Valetavad. Nad valetavad. Neil ei ole sellest tervekssaamisest ja ravist midagi, saaks ainult tammuda, soiguda ja määgida.» «Nojah, arsti juurde on meil veel üks väheseid kohti, kuhu saab enam-vähem tasuta.»
Läksime edasi. Peaaegu unustasin mainida: arst oli meesterahvas, nokamüts jõnksatas alla, kui ta jälle komistas. Isegi sellise väärt spetsialisti oli heaoluühiskond minekuteele lükanud.
Üks isehakanud juht eespool, kes kommuunist metsas oli rääkinud, nõudis üle kõige: «Kas mobiilid on kõikidel välja lülitatud? Ja ise ei helista kuhugi! Operatiivsidet võivad pealt kuulata. Vähemalt esialgu võidakse meid mõnel määral ka otsida. Inimesed läksid ära. Kus on?»
«Otsida, otsida,» osatas Mõttetark, «räägitakse küll, et meil on iga inimene väärtuslik, aga tegelikult on eestlased selline praht, mille üle arvestust ei peeta. Üks vähem või rohkem, keda see huvitab.»
Poriseja rääkis tatsates naabrile: «Ma mõtlesin juba ammu sellest, et tahaksin kadunud olla. Ma tahtsin lihtsalt ära kaduda. Haihtuda. Et mind siin enam ei oleks. Naisega elasime. Muud ei olnud kui televiisor, televiisor. Las ma vaatan ikka seda. Las ma vaatan ikka veel. Ma pidin seda kõike taluma. Ja siis ma mõtlesin: parem, kui ma oleksin kadunud. Nüüd ta ehk natukene kurvastab.»
Poriseja pidas mõne hetke vahet ja jätkas lootusetult: «Poole tunni pärast enam ei kurvasta. Lääne saast jookseb ekraanil ja mehekene on juba peaaegu ununenud. Noh läks, siis läks. Kõiges on süüdi telekas.»
Salgas kuulis igasuguseid tarku lauseid. Vähemalt mina polnud seda välja öelnud. Meie salkkonnas oli ka naisi: vähemalt kaks või kolm, keda nägin. Nendega ei tahtnud ka tülli minna. Kui see sugudevaheline süüdistamine hakkab, siis anna aru, mida ütlesid. Kui kohe esimesel ööl puhkeb tulesärin, no mis sellest minemisest siis kasu on? Esiotsa paistsid mõistlikud naised, vaikisid enamasti.
Ühe teeristi juures peatuti ja oodati aeglasemaid järele, et grupp koonduks. Kiiret ju polnud kusagile. Me olime igavesti kestvale teele tulnud. Üks teeviit oli pimedas püsti ja teine puutahvel kraavis maas. Maine, üks naistest, tõstis selle lauakese. Vaevalt võis lugeda: Selti 8. «Kas Eestis on olemas sellist kohta, Selti?» küsis see naine vaikselt.
Siis ta hakkas rääkima: «Kui ma olin väikene tüdruk, siis seal kohas, kus me elasime, oli ait. Ja aida peal oli punase värviga lauakene kirjaga «Uus Elu». Uus Elu oli jutumärkides. See oli meie kolhoosi nimi. Kas me nüüd oleme jälle teel sinna, kus on Uus Elu? Miks inimesed ikka ja jälle tahavad, et oleks Uus Elu?» Nõnda tema rääkis vaikse häälega öös.
«Meie otsime uut taevast ja uut maad, sest meil pole siin jäädavat linna,» teatas Usutegelane värelusega hääles. Uus taevas ja maa… Sihtisin silmadega tumesinist metsaviiru. Väga vaikne oli, kõrvus pinises.
Mõttetark lisas: «Religioon ja kommunism ja kapitalismus on mõneti väga sarnased. Kõik nad lubavad juttudes paremat ja õndsamat ja ilusamat elu. Peale juttude ju vaestele õnnetutele midagi anda polegi. Küsimus jääb: miks on teeääred vaevatud ja koormatud ja masendunud inimesi täis? Miks on? Iga riigikorra ajal.» Keegi ei tõtanud temaga vaidlema. Vähemalt see oli meie salgas hea, esialgugi.
Jutuks tuli, et meil oli väga vähe asju kaasas. Kuidas me küll hakkama saame, kui me sinna uuele maale kord jõuame? «Peabki vähe olema!» põrutas Vanamees juba käigu pealt, too 64aastane. «Mina tulingi just sellepärast ära, et kõike on liiga palju. Kõike on liiga palju,» kordas ta. «Ma ei jõua murdosagi sellest vastu võtta, mis minu sisse tahab pääseda. Vaata neid kaubariiuleid ja -lademeid: mis imenikerdisi küll toodetakse, veetakse ja müüakse! No kelle jaoks, millejaoks?»
Nohisedes ja mõtetes astusime. Usutegelane tegi suu lahti: «Teie, nõdrausulised! Ärge muretsege, mis me sööme või millega riietume. Küll taevane Isa annab meile.» «Ja ta tõesti annab!» oli Vanamees kindel.
«Nälga mina ei karda,» seletas Jope tõtates. «Kuidas metsavennad elasid? Mis nad sõid või kust nad said? Minu isa oli metsas 63. aastani. Elusana tuli ta välja ja läks Väike-Maarja miilitsajaoskonda passi saama. Nälga mina ei karda. Rahuaja tingimustes, kui sul käed-jalad liiguvad, suudad ikka endale sööki korjata.»
«Tea, kas me jääme päris naturaalmajapidamise peale?» küsis keegi kambast. «Mis sellel naturaalmajapidamisel viga on? Päeval liigutad ja õhtul sööd oma töö vilju,» kaitses Jope oma mõtteid. «Tea, mõned on siin linnadest: pole harjunud mugavuseta ja pole kogemusi tööde jaoks,» kahtles jälle keegi. «Küll me välja õpetame! Kiiresti,» oli Jope külamehe ägedust täis. «Aga ühtemoodi peame mõtlema. Muidu mingu kohe minema,» lisas Jope.
Öine õhk kattis ikka veel maad ja astuvaid jalgu. Pimeduses, kui ollakse lähestikku, usaldatakse üksteisele rohkem. «Kas me nüüd põgeneme argusest ühiskonna käest minema?» päris Mõttetark. «Vastupidi, julgusest!» kostis Egert. Ise ta ütles, et tema nimi on Egert.
«Minul jäi vend maha. Tema ei julgenud tulla kodust välja. Lihtsalt ei julgenud. Pealegi kaksikvend. Mul on temast tõesti kahju. Meie kõige suurem tegu ongi see, et me oleme julgenud tulla välja oma soojadest harjunud pesadest. Väga paljud kannatavad, aga nad ei julge oma elus muutust teha. Vaatame no ikka veel kuidagi! See on nii kuuldud lause. Meie siin oleme julged inimesed! Sest see väljatulek oma pesast on väga raske,» kiitis Egert.
Videvikus möödusid puud, põõsad, puud, põõsad. Arst jõudis mu kõrvale, hingeldas veidi ja sõnas: «Ma väga loodan, et puudel ei ole vähemalt viha ja raevu.» Sellest arusaamine nõudis mõne hetke aega. Usutegelane sekkus: «Miks Jeesus Kristus risti löödi? Ühiskondliku arvamuse mõjul, mis pealegi kõigub päeviti ühest äärmusest teise. Ühiskondilik arvamus on kõiges kurjas süüdi.»
«Nüüd me läheme eemale vihkamisest ja raevust. Meie ei suuda seda viha valda parandada, me läheme ise ära,» tõdes Arst kurvalt. «Õnneks on kodumaal palju tühje alasid. Suudaks me vaid jääda ühtseks oma meeles,» ohkas Arst.
Meie salgas sammus ka üks töötu. Viimasel minutil oli ta meiega liitunud. Kurvapidiseks jäin, kui kaesin tema enamasti vaikivat kuju. Enno ütles ta oma nime olevat. Jällegi ühel peatusel, kui taevast vaadati ja kedagi oodati, kõneles ta lähedalolijale: «Alguses ma käisin ja käisin sinna tööbüroosse, aga pärast enam ei läinudki. Lootusetu värk… See miinimumpalga eest tööl käimine on kah selline, et raha sul kunagi ei ole ja. Mul oli juba täitsa ükskõik – käin või ei käi.»
Tema tuli sellepärast ära, et pidas asja lootusetuks, mõtlesin. Mida kõike jäetakse sellepärast tegemata, et seda peetakse lootusetuks. Eks ta Enno oli selline väheke tuhm, aga inimene temagi – elama peab! Võib-olla on hea töötegija, kui temaga üheskoos töötada ja teda juhendada. Ehk hakkame teekonna lõpul laagrit või onne ehitama, siis töötame koos – mina ja Enno. Puhkepausi ajal istume kõrvuti pervel, vaikime, vaatame. Kes süstiks meile lootust, et me ei peaks oma ettevõetud teed lootusetuks?
Pettunuid oli mitmesuguseid. Raimo rääkis pimeduse hõlmas järgmist lugu. «Mul oli hästi soe ema ja soe kodu. Küll ema mind kasvatas ja hoidis ja lootis, et minust tuleb kedagi. Mingi tähtsam mees. Tark mees. Ma olin väga korralik. Tegin kõik täpipealt ära, mis vaja ja pidi. Õppisin ülikoolis tuumafüüsikat ja lõpetasin selle osakonna. Aga minust pole midagi saanud. Kusagil ei vajata mind. Ise pole ka ennast toppinud. Vahel tuleb nutt peale kohe! Siuke vaikne kloostrielu võiks ehk minu jaoks veel olla.»
Jah, kurb see on, mõtisklesin. Vaimutöö eest meil ei maksta. Ainult materiaalsed väärtused maksavad. Tarka kusagil kolkas ei otsi keegi taga. Öeldakse, et peate õppima ennast müüma. Aga paljude puhul on see enda müümine pea ilmvõimatu. Mida üldse meil õnnestub nii väga müüa?
Valgemaks oli juba mõnevõrra läinud hommiku poole ööd. Astujate sammud, sammud, sammud hallil kruusal – kui maha vaatasid. Olime välja libisemas sellest ostmise, müümise ja maksmise vööndist. Hahetuses hakkas seltskonda paremini nägema.
Ühel tegelasel oli tätoveering käel. Tätoveeringud mulle üldse ei meeldinud. Seostus kas endise vangi või muu pätiga. Jope käis jälle kuidagi kõveriti. Juba kõnnakust võis välja lugeda, mis iseloomuga on. Egert aga tükkis mulle liiga lähedale kõndimise ajal. Ei tahtnud seda. Mõtlesin: kõige tähtsamaks kujuneb siin enda pidamine. Kas ma suudan tasaselt ja taltsalt ligimest taluda?
Pidasin eelmises elus klienditeenindaja ametit ja see oli õudne olnud. Nägin pealt, kui klient ronis käpakil üle laua kolleegile kallale. Ei lähe meelest. Neil olid ainult õigused. Mul polnud midagi. Vaikselt kustusin ja kadusin ära. Armasta oma ligimest nagu iseennast. See suur käsk on ainult teoreetiliselt lihtne ja kerge. Tegelikult on see väga-väga raske!
Enda vaikima sundimine ongi see kokkuvõttev kriips, kvintessents. Tean ju küll, et peab toimuma rahulik kooseksisteerimine nagu Brežnevi ajal oli Nõukogude Liidu ja Ameerika vahel, aga… Oh rahuvõitlus! Oh Ameerika!
Esimese ööga tegime hää pika matka ja hommikul poole seitsme ajal jäime laagrisse. Päevavalges laius ees võsastunud heinamaa, nii kaugele kui ulatus nägema. Vasakul käel metsaala tõusis kõvasti, peites võserikus ka tugevamaid puid.
Juht kamandas: «Vähemalt esialgu me päeval ei liigu. Heledad riided maha, kõik läikivad asjad maha. Õhuvaatluse korral on läikivad asjad väga hästi näha. Kui lennuk või koperdaja tuleb, see on kaugelt kuulda. Tuleb varjuda. Suurte puude alla, parimad on kuused. Kaart suures ümbruses asustust ei näita. Pole vaja meil kontakte heaolukatega. Siis on meil kõmumeedia kaelas. Mingid sektandid! See on ju neile nii magus suutäis.
Pole vaja meil sellist asja. Üldse pole vaja. Ja kohalikega tuleb ka kontakte vältida. Vanamemm näitab pärast hea meelega, et läks jah siit üks kamp läbi. Näed, sinnapoole läksid! Memmel rind rõõmu täis, et saab kaasa aidata riigivaenlaste bande avastamisele. Pole vaja seda.»
Seati end laagrisse, istuma või pikutama, kuidas keegi. Vaadati üle pandlaid, nööpe, prille, saapaid – kas miski läigib? Üks naistest, Reet, kummardus oma seljakoti juurde. Kampsunis, paljapäi, kergelt õhetavana jäi ta silma. Öösel oli teatavaks saanud, et ta on perevägivalla eest ära põgenenud. Sellised esmajoones peaksid meiega ühinema. Kes siis veel! Kui ainult siin need teise poole õudused ei korduks! Pai Jumal, anna meile seda, et ei korduks!
Tasane Reet oli väga julge naine, eneses kindel. Embasin teda pilguga. Egert ütles seltskonda üle vaadates täiesti ebaloogiliselt: «Me pole suutelised paljunema.» Mõttetark leidis talle kiire vastuse: «Polegi vaja ise paljuneda. Heaolukate poolelt tuleb meile järjest inimesi üle. See on päris kindel.» Kujunes välja uus halvustav kõnekujund – «heaolukas». Sellega märkisime vastaspoolt.
Raimo võttis kuival pervel istudes jalgu lahti. Sattusin tema kõrvale oma kohavalikuga. «Kas jalad on kõige tähtsamad?» pärisin. «Jaa, jalad on kõige tähtsamad. Pole paremat, kui istuda õhtul köögis, jalad soojas vees, ja lihtsalt mõtiskleda. Uues kohas ma ehitan kindlasti köögi, pliidi, kausi ja sooja vee.»
«Kuidas sa ehitad? Meil esialgu peale kahe palja käe midagi polegi.» «Käin ringi, hangin materjale ja küll ma siis ehitan. Kodumaa avarustest ikka midagi kätte saan. Kas või varastan. Isegi onnis või barakis võib mõnus köök olla.» Igaüks meist kandis endaga kaasas oma väikest unistust.
Esimene hommikuvalgus sel teekonnal. Hingasin sügavasti. Pilk kandus kaugele üle hõreda võseriku ja puhmasaarte. Vabanemine oli tõeline. Ei kiiret, ei närvitorget, ei seda «ma pean, ma pean». Lumi oli läinud, maapind peaaegu kuivanud, puies lehti veel ei olnud ja valgus tundus kuidagi ebaharilikult lahtine. Asusime Raimoga veidi sügavamale metsa, et häire korral mitte jooksu pista.
Kõik algab mõttest. Enamjaolt mõeldakse: mis see väike mõttekene on – see ei maksa ju midagi. Aga kõik algab mõtetest. Kui ma midagi ehitasin, siis algul olid vaid mõtted, millele ma kätega kuju painutasin.
Püüdsin teha kas või vähe, isegi väga vähe, aga mitte teha valesti. Siis tundsin väga paha maitset oma südames. Lootsin kõvasti, et iga väike samm sel teel uue elu poole on samm õiges suunas.
Nelja ajal päeval ajas Juht mind üles, et ma ümbrusel silma peal hoiaksin. Oli mulle auks, et ma pidin just Juhi välja vahetama. Enamik laagrilistest tukkus, magas. Vaid mõni liigutas uniselt. Nüüd ma tean, kuidas see kõik edasi läks, aga tol esimesel päeval oli nii.
Rannar Susi