Minge, või tulge ja tooge?!

Jeesuse antud misjonikäsk on meie kiriku sihiks ja suuna andjaks, sest meie arengukava missiooni koha pealt võime leida just need salmid, kuhu see käsk on kirja saanud.

Usun, et väga paljus me oma elus ja tegemistes sellest ka lähtume, kuid vahel kahjuks näib, et misjonikäsk on meie jaoks lihtsalt üks arengukava missiooni sõnastus, mille ellu rakendamist me liiga tõsiselt ei võta, sest meil on oma argielu korraldamisega ja nina vee peal hoidmisega nõnda palju tegemist, et mingile misjonitööle pole aega mõeldagi.

Misjonikäsu kõrval olen sel sügisel päris sageli mõtisklenud aga Jeesuse sõnade üle, mida ta oma jüngreid tööle läkitades lausub Markuse evangeeliumis: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!“ See samm ju tegelikult peaks eelnema misjonikäsu ellu rakendumisele, sest ilma evangeeliumisõna vastu võtmiseta ei saa keegi jõuda ristimiseni ja saada päriselt Jeesuse jüngriks.

Siinkohal jagaksingi kaht vaadet, mis on innustanud ja julgustanud mind minema selleks, et teistel oleks võimalust tulla või et nendel, kes tulevad, oleks võimalik ka sõpru kaasa tuua.

Seoses veidi aega tagasi alanud sügisese leerikooliga sain kogeda rõõmu, kus grupiga liitus kaks noort inimest, keda soovitakse ristivanemateks. See on muidugi üpriski tavaline nähtus, kuid selle juures teeb minu jaoks olukorra rõõmuväärseks see, et noor pere, kes on neid ristivanemaiks soovinud, on leerikooli juhatanud päris paraja hulga oma lähedastest ja sõpradest. Päris mitme aasta eest tulid nad ise, et saada laulatatud, kuid see misjonitöö, mida nad oma sõprade ja pere ringis pärast seda tegema on asunud, on minu meelest märkimisväärne, sest kokku on umbes 15 inimest nende kaudu kirikuni jõudnud.

See ongi pannud mind mõtlema selle üle, et kristlastena peaksime ehk arvet pidama, kui mitu inimest on meie kaudu jõudnud kiriku juurde ja on võinud Jumalat tundma õppida nii, et nemadki võivad pääsemisest osa saada. Sest selle läbi ju tegelikult saame teada, kas me täidame misjonikäsku või ka neid Jeesuse antud läkitussõnu jüngritele, kelle hulka meiegi kuulume, kui temasse usume.

Teine vaade on kaplanina tegutsemisest ja väga erinevatest kokkupuudetest inimestega väljaspool kirikut. Pean tunnistama, et minu jaoks näib see vahel päris kummaline, kuidas minu kui vaimuliku viibimine inimeste hulgas tekitab sellisel määral küsimusi ja mõttevahetusi religioossuse ja uskumisega seoses, et jõuaks vaid kõik vestlused ära pidada! Seeläbi olen mõistnud, kui oluline on meil kristlastena minna oma eludega kuhu iganes Jumal meid juhatab, et anda väikseidki impulsse, külvata seemneid, mis tekitavad inimestes huvi seada korda oma suhteid Jumalaga või annavad neile esmase mõtlemisaine uskumise võimalikkusest. Sest inimesed maailmas igatsevad uskumist ja janunevad evangeeliumi sõna järele.

Nii olen vahel koguni mõelnud, et vaimulike puhul ehk peakski olema kohustus teenida või töötada osalise ajaga väljaspool oma kogudust ja kirikut, et teha tõelist külvitööd. Sest kantslist külvamine on küll oluline, kuid kui inimesi sinna kantsli ette jõuab ikka alati käputäis ja näod väga ei muutu, siis uut pinnast külviks ju tegelikult napib. Rõõmusõnumi kuulutamine tõeliselt aga on võimalik vaid väljaspool kirikut, sest üldjuhul need, kes kirikusse on jõudnud, on ju sõnumist juba puudutatud.

Loomulikult on alati mugavam, kui saab suurtele rahvahulkadele kõnelda oma kiriku kantslist ja nõnda innustada kogu rahvast otsima Jumala riiki, kuid palju tulemuslikum on rahvahulkadele kõnelemise asemel silmast silma vestelda ja arutleda. Vahel ka lihtsalt kristlasena inimeste hulgas olemine võib juhatada inimesi otsima teed Jumala juurde. Sest tegelikult on meie ühiskonnas pinnas rõõmusõnumi külviks vägagi soodus, meie vaid oleme sageli ettevaatlikud ja liigagi arglikud Sõna kuulutama!

Mingem siis ja täitkem käsku!

Mikk Leedjärv
vaimulike konverentsi juhatuse liige