Mis on mis?

Järgnevad read ei moodusta vastulauset Alar Kilbi artiklile «Rahvuskonservatismi uuestisünd» (EK 29. veebr). Esinesime koos tema ja mitme teisega artikliraamatu «Mitmekülgne konservatism. Konservatiivse maailmavaate olemusest, ajaloost ja tulevikust" (Tallinn 2011) esitlusel Tartus 16. veebruaril.
Siinkirjutaja ettekanne «Konservatiivsus meie ümber» jäi lindile, käesolev artikkel aga läheb tollasest ettekandest edasi.
Oma seisukohtade kujundamiseks olen lugenud ka kaht e-väljaannet, milles vaimulik haridus on üheks läbivaks teemaks.
Mõtlen nimelt Augsburgi Usutunnistuse Seltsi väljaannet Meie Kirik (www.meiekirik.ee) ning portaali «Kirik & Teoloogia. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt» (kjt.ee). Nende kõrvale vaatasin läbi veel Leif Kalevi ja Anu Tootsi toimetatud kõrgkooliõpiku «Poliitika ja valitsemise alused» (Tallinn 2011), milles konservatismile on pühendatud leheküljed 136–138.

Kes õpetab?
Konservatiivsus on isesugune mõtlemis- ja tegutsemisviis, mida paarilt leheküljelt ei omanda. Puhtloogiliselt peaks ta algama kodust ligikaudu nõnda, et lapselaps teab vanavanemate põhimõtteid ning tegusid ega pea neid häbenema, vaid, vastupidi, on suuteline neid põhjendama. Ses suhtes on paremas olukorras nood pered, milles suguvõsa ajalugu on teada ja kus too ajalugu välistab pereliikme mahasalgamise.
Nii võib asjade loomulik käik näha välja paberil. Tegelikkus on märksa tujukam ning ma ei teagi Eesti poliitiliste aktivistide hulgas kedagi, kes oleks saanud järjekindlalt vastuoludeta konservatiivse kasvatuse ilma manööverdamiseta. Viimase all pean ma silmas eeskätt järeleandmist pragmatismile hetkelise kasulõikamise mõttes, näiteks parteivahetamist karjääri huvides.

Puudub teoreetiline vundament
Põhimõttekindel konservatiivsus seda lubada ei tohiks, sest ta kaitseb küll inimese individuaalsust, kuid ei kuuluta egoismi.
Konservatiivsust saab õpetada koos kristliku sotsialismiga kantsler Konrad Adenaueri (1876–1967) mõistes, niisiis kõrvuti selge vastandumisega rahvussotsialismile ja totalitarismile.
Ühel õhtul võõrustasid meid oma kodus endine majandusminister Mihkel Pärn­oja (SDE) ja tema abikaasa Eed.
Laua taga arvas peremees, et sotsiaaldemokraatia erineb konservatiivsusest väga tinglikult. Ei ole nii, sest kummagi voolu ajalugu on erisugune nii pikkuselt kui ka näiteks vabanemisel Teise maailmasõja pärandist.
Eestis on konservatiivsus tunduvalt noorem kui sotsiaal­demokraatia, mis aga peaasi, tal puudub teoreetiline vundament.
Kristlik vaimulik võib teda õpetada, kuid pidades kinni reeglist, et räästooli ei pöörata poliitiliseks tribüüniks, on see väga raske ja seda ei saa ette kirjutada.
Jääb üle loota, et noor inimene otsib ehk ise allikad konservatiivsuse kohta üles, ent selline lootus on rajatud juhusele, samas kui konservatiivsus on doktriin, mille üheks nurgakiviks on protestantism.
Meil on pääsnud maksvusele kujutelm, nagu algaks hingehoid alles lohutusest väeti inimese aseme serval. Siis on aga hilja kasvatada inimeses konservatiivset hoiakut, sest aeg realiseerida oma ideoloogia tegudena on rusuksraugejal juba loetud.
Konservatiivne tegu – see on maise varanduse kogumine üksnes muu hulgas. Doktriinina algab konservatiivsus üksijäämise vältimisest. Seda saab õpetada igaüks.

Konservatiivsus meie keskel
Kuidas sobivad omavahel kokku konservatiivsus ja innovaatilisus? Uus põlvkond ning Eesti praegused võimukandjad tahaksid väga, et me oleksime novaatorid enam-vähem iga päev, ja kui nii, siis võib konservatiivsus tunduda elukaugena.
See tunne on petlik. Ajalugu näitab nimelt, kuidas konservatiivid on olnud ka rõhutatult tsentristlikud, s.t hoidunud äärmustest näiteks niisugusel kujul, nagu see ilmutab ennast praegu Kreekas.
Mitte igas majanduskriisis ei tule süüdistada aga tingimata vasakpoolsust, sest tegelikult on konservatiivsuse omahind väga kõrge, kuna ta välistab populismi.
Siinkohal pole populism enamat kui katse tõmmata kihistumisele ette kardin lootuses, et heaoluühiskonna tekkeks pole vaja midagi rohkemat, kui et ühiskond ise oleks võimalikult vait.
Konservatiivsus ei kaota kihistumist, vaid seab selle sõltuvusse inimese paindlikkusest ummikust väljarabelemisel. Kas me oleme praegu ummikus?
Jah, sest meile on lubatud senisest paremat seisu nii, nagu muudaksime maailma ainult meie siin, ja ühiskondlikest kannatustest on tehtud igaühe isiklik probleem.
Konservatiivsus on kollektiivne ka väljaspool perekonda ning kodumaad.

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane