Misjon kui müügitöö

Kaasaegne misjonitöö kasutab mitmeid vahendeid ja võtteid müügi ja turunduse valdkonnast. Parakiriklikud misjonärid koguvad enda ümber toetajaid, keda värvatakse nagu võrk- ja püramiidturustuse agente. Tehniliselt võttes pole väga suurt vahet, kas müüa Tupperware köögitarbeid või kuulutada evangeeliumi.
Muidugi on misjonäridel toetajate värbamiseks tugevamad argumendid. Kui muu ei aita, siis ehk avab Jeesuse enda antud suur misjonikäsk rahakotirauad.
Ja mis selles siis halba on? Miks ei või misjonär olla kui osav müügimees? Miks ei või kristlik festival olla kui massimeelelahutus? Miks ei või Jumalat eksponeerida bussipeatustes? Kes olekski pädev ütlema, millisel viisil võib ja millisel mitte usku kuulutada? Kes saab hinnata, milline meetod on jumalik ja milline kurjast?
Endine nelipühikiriku piiskop Allan Laur ütles kord, et mida Jumal kasutab, seda inimene ei peaks kritiseerima. Ilmselt võime leida nii eriskummalisi misjonivorme, et raske on uskuda, kuidas Jumal võiks midagi sellist kasutada. Hoidku Jumal meid selliste olukordade eest, sest sama kohtuga nagu meie kohut mõistame, mõistetakse kohut ka meie üle.
Lepime, et erinevad misjonivormid on kuidagi ja kellelegi kasulikud. Loodame, et kõigi nende taga on Jumal, isegi nende, mis pigem meenutavad müügi- kui misjonitööd.
Miks aga kasutavad misjonärid ja kirikud vaid valikuliselt müügi ja turunduse tarkusi? Äris on palju tarkusi, mida misjonitöös võiks rakendada. Esmalt on turunduses kindel reegel, iga investeeritud rahaühik peab neli tagasi tooma. Reklaam, mis maksab sada eurot, peab ettevõttele tagasi tooma nelisada. Lihtne ja tõhus. Välistab asjatu raiskamise ning seab tööle kindla mõõdupuu.
Kord palus minult üks misjonär, et hakkaksin tema tööd rahaliselt toetama. Küsisin temalt, kuidas ta kavatseb panustatud raha neljakordselt tagasi tuua. Muidugi mitte rahas. Aga milles? Misjonär ei teadnud isegi, ütles vaid, et tulemused on Jumala kätes. Aga miks raha siis inimeste käest küsida? Sisend ja väljund võiksid olla samal skaalal mõõdetavad. Kui tulemused on Jumala kätes, siis olen nõus, et minu panus on igapäevane palve.
Aga millest siis misjonär elab? Kui ajame segamini turundusliku ja teoloogilise loogika, on tulemuseks silmakirjalikkus, mis pigem peletab kirikust eemale, kui kedagi Jumala manu meelitab.
Teiseks on müügitöös põhimõte, et vana kliendi hoidmine on kordades tulusam kui uue leidmine. Kui praegu oleme seisus, kus rahvastikust vähemus peab ennast kristlasteks ning aktiivselt kirikuskäijate hulk on pea olematu, siis 1990ndate algus oli midagi täiesti teistsugust.
Kirikud töötasid kui ristimiste, leeritamiste ja laulatuste konveierid. Kõige väiksemadki kirikud olid rahvast täis ning liikmeid jagus kõikidele konfessioonidele. Kuhu need inimesed jäid? Võimalik, et osa on välismaale rännanud, mõned võib-olla juba igavikku kutsutud, ent suur osa neist elab ilmselt Eestimaal. Miks me neid siis enam kirikus ei näe? Taganesid usust, muutusid leigeks? Täiesti võimalik, aga mida me oleme selleks teinud, et neid inimesi kirikusse tagasi tuua? Või mida oleme teinud, et nad kirikust ei lahkukski?
Muidugi ei saa kõiki usust korra huvitatuid kirikus hoida ja kindlasti on mingi hulk inimesi, keda ei õnnestu ka eduka misjoniga Jumala juurde tagasi tuua. Küsimus on aga pigem fookuses. Kas saadame misjonäre kaugetele maadele või püüame oma inimesi, kes korra juba kirikusse tee leidnud, seal ka hoida või vajadusel aidata kadunutel tagasi tulla.
Ühte on vaja teha, aga teist ei saa tegemata jätta. Kahjuks on kirik tihti üsna kergekäeliselt «langenutel» lasknud rahus minna. Huvitaval kombel antakse esmapöördunutele lihtsalt patud andeks ja kutsutakse neid kiriku rüppe, aga kes juba üle läve on astunud, see enam eksida ei tohi, ning kes komistab, see oma ei ole. Aga kuidas siis jääb seitsekümmend seitse korda andestamisega?
Kui kaasaegne kuulutustöö kasutab turunduse ja müügi vahendeid, siis see on maitseküsimus, kellele meeldib ja sobib, kellele mitte. Vaatamata maitsele võiks kristlased rakendada turunduse printsiipe, et misjon oleks mõõdetav ja kadunud lambaid võiks ennekõike otsida juba karja kuulunute hulgast, selle asemel et metsloomi püüda kodustada.

 

 

 

 

 
Jaanus Kangur,
antropoloog