Misjonärid lahkuvad Eestist, aga koostöö jätkub

Ühel päeval laekus mu postkasti kiri, milles Soome kiriku Mikkeli piiskopkonna sekretär palus mind kõnelema nende töötajatele Eestiga tehtavast sõpruskoguduste tööst, sest Soome misjoniorganisatsioon Lähetysseura (misjoniselts) on taandumas nii Venemaalt kui Eestist. Mikkeli piiskopkond leiab, et sõpruskoguduste töö peaks jätkuma.

Ajasin juttu Eestis teenivate välismisjonäridega ja EELK Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaruga, et uurida, milline on olukord välismisjonäridega Eestis.

Iga lõpp on uue algus
Pia ja Tero Ruotsala on Soome Lähetysseura misjonärid Eestis. Pia on tegelnud perekeskuse asutamisega ja juhtimisega ning Tero teinud noorte- ja muusikatööd. Nende tööaeg Eestis lõpeb juunis 2020. Tööleping on neil Soome misjoniseltsiga, kes pakub tulevikus uut tööd. Soome misjoniselts Eestisse enam uusi töötajaid ei saada.
Luterliku Maailmaliidu eesmärk on, et misjoniorganisatsioonid suunaksid oma ressursse riikidesse, kus inimesed ja kristlik kogukond kannatavad tõrjutuse all ja kus taristu on nõrgalt arenenud. Euroopas läheb inimestel paremini. Pigem tullakse migratsiooni käigus siia ja need riigid, kust inimesed põgenevad, vajavad enam tuge. Raske on öelda, milliseks kujuneb partnerlus pärast 2020. aastat.
Eesti ja Soome koostööd analüüsides arvab Pia, et tegu on positiivse arenguga. Perekeskus on arenenud ja hakanud hästi tegutsema. Struktuur ja süsteem on loodud, töötajad koolitatud. Nüüd on neil aeg rakendada oma potentsiaali. Kui misjonär jääks siia, siis ta hakkaks takistama arengut, „sest me ei taha siia ju Soomet“, ütleb Pia. Vaja on kontekstuaalset suundumist ja sellele aitab kaasa misjonäri lahkumine.
Ressursid on tagatud: raha tuleb kohalikelt omavalitsustelt ja riiklikelt partneritelt ning saadakse ise hakkama. Misjonitöö on muutunud mitmedimensiooniliseks. EELK võib olla praegu mitte saaja, vaid pigem andja rollis. Misjonitöö on võimaldanud luua selle vundamendi, millelt nüüd edasi minna. Soome pool saab olla tulevikus abiks koolitajana. Partnerlus ja koostöö siiski jätkub hoolimata sellest, et misjonärid lahkuvad.

Abi saajast abi andjaks
Soome misjoniorganisatsiooni SLEY (Suomen Luterilainen Evankeliumiyhdistys) misjonärid Eestis on Helene ja Joona Toivanen, Liisa Rossi ja Kirsi Vimpari. Helene ja Joona Toivanen lahkuvad Myanmari koordineerima ühe sealse luterliku kiriku koolitustööd ja nad pole kindlad, et nende asemele tulevad uued inimesed.
Helene Toivanen tõdeb, et Eesti võiks lähitulevikus olla ka ise misjonitööd toetav riik. Siin ollakse väljumas faasist, kus oleme üksnes abi vastuvõtjad, meist võiks saada ka abi andjad. Kogudused võiksid kaaluda, kas ja kuidas nad oleksid tulevikus valmis toetama välismisjoni tööd. Joona Toivanen lisab, et Soome misjoniorganisatsioonid keskenduvad üha rohkem tööle arengumaades, kus kirikuorganisatsioonid on nõrgad.
EELK kirikuna on tugev organisatsioon, kes on võimeline ise tegema seda tööd, mida Soome misjonärid seni on teinud. Joona Toivanen arvab, et misjonikeskus peaks Eestis ümber kujundama oma identiteedi ja sellest lähtuvalt oma töö strateegia. Üks suund võiks olla aidata kogudustel hoida häid suhteid sõpruskogudustega ja leida neid juurde. Misjonikeskus võiks olla kommunikatsiooni vahelüliks kohalike koguduste ja omavalitsuste vahel ning aidata kaasa nende koostööle.
Soome misjoniorganisatsioonist Kansanlähetys (rahvamisjon) on Eestis olnud kolm misjonäri. Kai Lappalainen lahkub veebruaris Eestist Soome tööle. Mirva Lappalainen jääb veel juuni lõpuni Eestisse. Pole teada, kas nende asemele tuleb veel kedagi või mitte. Küll aga jääb Eestisse Kirsti Malmi, nii et esialgu jääb rahvamisjon meil esindatuks.

Sõpruskoguduste töö võiks laieneda
Misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru arvab, et EELK on siiski veel paarkümmend aastat abivajaja. „Oleme 27 aastat kasutanud oma iseseisvust, aga enne seda on 50 aastat meid maha tambitud. Nii ruttu ei toimu veel piisavalt suuri muutusi. Kirikuga seotud inimeste arv on väike ning suur osa liikmetest on pensionärid, kes ei suuda kirikut piisavalt ülal pidada,“ arvab Leevi Reinaru.
Ühiskonnas kiriku rolli väärtustamise protsess on alanud ja oleme kuhugi jõudnud, kuid selleks, et piisavalt hakkama saada, vajame siiski partnerite abi. Eesti majandus on eeskujulik, kuid kirikutööks on sellest vähe abi tulnud. Jõukamad inimesed sageli ei tea, milleks on kirikut vaja. „Igal aastal on meil kõigi Soome partneritega läbirääkimised ja sealt saame informatsiooni tulevikus toimuva kohta. Meil on tõesti pädevaid inimesi, kuid on puudus materiaalsetest ressurssidest. Kui sõpruskoguduste töö kaudu tuleks meie tööle tuge, siis saaksime tulevikus hakkama,“ arvab leevi Reinaru.
Soomlased on andnud meile vahendid selleks, et teha head külvitööd. Seda, mida täna külvame, lõikame paari-kolmekümne aasta pärast. Nüüd võiks laiendada ja arendada sõpruskoguduste tööd. Vajame ka koolitusi. Need võiks kompenseerida misjonäride lahkumise. Töö, mida Soome misjonärid on Eestis seni teinud, on suur väärtus meie kiriku jaoks ja kannab head vilja ka tulevikus.
Kuidas edasi? Kas vajame abi või oleme suutelised seda andma? Status quo on alati lihtsaim, kuid iga kriis viib edasi. Kriis sunnib mõtlema oma väärtustele ja teele, mida mööda edasi minna. Võib-olla on misjonäride lahkumine meie jaoks kriis. Kuid kriis viib edasi. Tore, et ka selles on soomlased valmis meid toetama sõpruskoguduste töö kaudu.
Kaido Soom

Misjonärid Eestis
Titta Hämäläinen
Mirva ja Kai Lappalainen
Kirsti Malmi
Ave ja Magne Mölster
Pia ja Tero Ruotsala
Anu ja Juha Väliaho (jätkavad tööd vabatahtlikena)
Joona ja Helene Toivanen (lahkuvad sügisel 2019)
Kirsi Vimpari
Liisa Rossi