Mitmemõõtmeline sõda Ukrainas

Olukord muutub päev-päevalt, mistõttu on oluline hoida silme ees seda, mis on toimunud alates 21. veebruarist (kui Putin oma kõnes tunnustas Donbassi ja Luhanski nn rahvavabariike) ja 24. veebruarist, mil Putin kuulutas välja sõja ning esitas oma sõja alustamist õigustava kõne. 

Sõda Ukrainas algas 2014. aastast, ent varasemad käsitlused Ukraina presidendist Zelenskõist (nt kui meie meedias näidatakse filmi Zelenskõist aastatel 2019 kuni 2021, siis kõik toonane on eellugu, millel pole otsest seost enam praeguse hetkega, mil palgasõdurid peavad Zelenskõile jahti ning Zelenskõi ei ole Euroopa ega maailma jaoks enam ainuüksnes Ukraina president) või varasematest Putini kõnedest ja poliitikatest ei ole enam otseselt kohased. 

Agressiooni vastu

Zelenskõi juhib kangelaslikult kaitsesõda agressori vastu, Putin on nüüd üheselt võtnud ette Ukraina rahva riigi, identiteedi ja mälu ning teinud seda vaatest, mis ühelt poolt taunib NATO laienemist ja teiselt poolt soovib taastada seda staatust ja territooriumi, mis Venemaal oli enne Esimest maailmasõda. Just sel põhjusel tegeles ta sõja alustamise kõnedes teravalt Lenini ja bolševike vigadega Tsaari-Venemaa või Vene ajalooliste alade loovutamise näol. 

Reaalne militaartegevus on Putinil seni käinud mitte otseselt NSVL taastamise suunas igal rindel, vaid Musta mere ümbruses (Abhaasia, Krimm, Donetsk-Luhansk), ent narratiiv Venemaast, kuhu kuulusid ka Poola ja Kesk-Aasia. Putin õigustab sõda narratiiviga, mille kohaselt kordub Teise maailmasõja aegne võitlus natside ja nende käsilastega. Ta ei luba kasutada Venemaa meediaväljaannetes sõna „sõda“ ning erioperatsioon Ukrainas täidab tema sõnul denatsifitseerimise ja demilitariseerimise eesmärki. 

Mida tähendab denatsifitseerimine

Marlene Laruelle ja Ivan Grek avaldasid 25. veebruaril uurimuse Putini kahest ülal mainitud kõnest ning analüüsisid, mis sõnu Google’i otsingutes kasutati Venemaal kõige enam. Pärast 21. veebruari kõnet otsiti kõige enam teavet „Ukraina ajaloo“ kohta (ilmselt on põhjust kahelda, kas jagatud ajalugu ikka algas 1654. aastast) ning näiteks genotsiidi kohta Donetski-Luhanski rahvavabariikides, millele Putin oma 21. veebruari kõnes viitas, otsinguid ei tehtud. Pärast 24. veebruari kõnet otsiti Google’ist infot peamiselt kahe asja kohta: „mida tähendab denatsifitseerimine“ ning milline on rubla ja dollari vahetuskurss. 

Kui keegi väljendab seisukohta „lõpetage sõda“, siis sellist seisukohta jagavad pea kõik. Putin ei nimeta oma tegevust sõjaks ning ka tema on kutsunud Ukraina armeed sõjategevusest hoiduma (ehk ka tema tahab võimalikult kiirelt sõda lõpetada).

Rahusõnumis on oluline tähele panna, kas nimetatakse Vene Föderatsiooni tegevust Ukrainas agressiooniks, invasiooniks, sõjategevuseks või mitte. Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku juht metropoliit Onufri kutsus sõja esimesel päeval üles palvetama Ukraina, Ukraina armee ja Ukraina rahva eest, kutsus üles toetama „meie“ (ehk Ukraina) sõdureid, kes kaitsevad „meie“ (ehk Ukraina) maad ja rahvast, ning pöördus palvega Venemaa presidendi poole, et too koheselt lõpetaks vennatapusõja.

Patriarh Kirill kutsus sõja esimesel päeval nii Venemaad kui Ukrainat vältima tsiviilohvreid, andma abi põgenikele ja taastama rahu. Kirill ootab sõjategevuse lõppu, ent teeb seda üsna samamoodi nagu Putin. On oluline eristada, kas oligarh, tippsportlane või kirikujuht või keegi teine väljendab soovi, et sõda lõpeks, või taunib üheselt Venemaa agressiooni Ukrainas.

Igakülgne abi Ukrainale

Putini režiimi survestatakse praegu eelkõige majanduslikult, ehkki üha enam antakse Ukrainale ka militaarabi. Putin on andnud mõista, et Ukraina küsimus on talle ja Venemaale eksistentsiaalne, Venemaa paistab talle olevat mõttekas ainult allutatud Ukrainaga või muidu pole Venemaa maailmas suurvõim ning vähemana sellest pole Venemaal mõtet. Kõlab fatalistlikult, ent ta on selle nägemuse elluviimise sisse arvestanud ka sanktsioonidest tuleva hinna. 

Ukrainas humanitaarolukord halveneb päev-päevalt, tsiviilohvrite arv (mida me enam-vähem teame) ja Ukraina armee isikkoosseisu kaotuste arv (mida me täna ei tea) kasvab. Majandussanktsioone Venemaa vastu ei tohiks näha sellest taustast lahus (nt ei tohiks keskenduda vaid sellele, kui pikk on pangaautomaadi ees seisvate inimeste järjekord ühes Venemaa linnas). Tõeline konflikti deeskaleerumine Venemaa ja Ukraina (ja Euroopa/NATO) vahel saab toimuda siis, kui sõjategevus Ukrainas ei ole enam legitiimne Venemaal. Garri Kasparov ütles 28. veebruaril intervjuus „Ringvaate“ saatele, et sõja lõpetab see, kui Putini režiim läheb pankrotti. 

Alar Kilp,

politoloog