Mitte pagulaskriis, vaid pagulasõnnistus

Kõrgem usuteaduslik seminar ja Eesti Kirikute Nõukogu korraldasid 26. septembril seminari «Võõristame või võõrustame? Eesti, Euroopa ja Lähis-Ida rändluskogemusi». Kohale oli tulnud paarkümmend inimest erinevatest konfessioonidest ning riikidest – baptistidest õigeusklikeni ning brittidest liibanonlasteni. Eestlastest rääkimata. Aga midagi oli tulijates ühist – nad uskusid sügavalt iga inimese jumalanäolisusse ja väärikusse. Nad olid veendunud, et Piibel kutsub meid üles pidama lugu võõrast ning et külalislahkus on üks keskseid kristlikke väärtusi.
Õhtu jooksul said sõna Triin Raag (sotsiaalministeerium, rahvusvahelise kaitse poliitika juht), Eestis juba 17 aastat elanud Puerto Rico juurtega ameeriklane ja Wineyardi koguduse pastor Miguel Zayas, Euroopa Baptistiföderatsiooni peasekretär Anthony Peck ning Liibanonis tegutseva abiorganisatsiooni eestvedaja Nabil Costa. Järgnevad mõtted on sellest kohtumisest ühel või teisel viisil inspireeritud.
Miks ei või võõrast võõristada? Sellele küsimusele on mitu vastust. Kõigepealt – me oleme kõik mõnel hetkel võõrad ja teisel hetkel omad. Mu kodukoguduses Tartu Salemi baptistikoguduses kõnnib vahel jumalateenistusel ringi seitsmeaastane Downi sündroomiga poiss, keda me Mikuks kutsume. Mõnikord ronib ta pastorile sülle, teinekord napsab ära mikrofoni või küünalde süütamiseks pandud tikud.
See, kuidas me suhtume Mikusse, kas julgustab või teeb ettevaatlikuks inimese, kes kirikusse juhuslikult sisse astub või kes seal juba kaua käinud on. Sest me ei tea iial, millal meie armastust ja soojust vajame. Võõra armastamine ei ole vajalik mitte ainult võõra, vaid meie endi pärast.
Teiseks, iga kord kui me kedagi halvustame, teeme talle haiget. Ei ole vahet, kas oled laps või täiskasvanu. Kui teeme teisele tahtlikult haiget, kaotame midagi enda väärikuses. Nabil Costa ütles, et kui nad proovivad nelja miljoni elanikuga riigis aidata kahte miljonit Süüria pagulast, siis üks on selge: enne, kui inimesed tunnevad end aktsepteerituna, pole nad võimelised õppima keelt ja kultuuri, pole võimelised hästi lõimuma.
Mäletan pronkssõduri teisaldamise järgsetest nädalatest ühte koolitust, mida läbi viisin. Seal ütles üks osaleja otsesõnu välja: «Me aktsepteerime neid juhul, kui nad on nagu meie.» Kui Jumal meisse nii suhtuks, poleks keegi meist praegu kristlane. Sest me suudame muutuda vaid siis, kui keegi meid kõigepealt armastab.
Nabili sõnad olid realistlikud ja lootusrikkad korraga, kui ta ütles, et rändluskriisi hinna peame maksma nagunii. Praegu saame hinda ja valuutat valida, aga valikut tegemata jättes peame tulevikus maksma oluliselt enam.
Kolmandaks on hirmu õhkkonnas halb elada. Nõukogude ajal polnud meil valikut. Aga et me seda nüüd suure hoole ja kõvera kristliku retoorikaga ise produtseerime, sellest on raske aru saada. Canterbury peapiiskop Justin Welby on öelnud: «Külalislahkus ja armastus on parimad relvad viha ja ekstremismi vastu.» Kui meie koguduse bussireisile Riiga tuli kaasa neljalapseline Süüria muslimipere, ei läinud väga mitut tundi, kui üks veidi üle keskea koguduseproua tuli minu juurde sooviga kõigile lastele jäätist osta.
Nabil Costa kutsus seminarile tulnuid üles üheskoos ja strateegiliselt tegema midagi hirmu ja viha õhkkonna muutmiseks. Vastuseis pagulaste suhtes on tegelikult paljuski vastuseis muslimitele. Kuuleme koledaid ISISe-lugusid ja õiglustunne seguneb kättemaksusooviga. Meediast mõjutatud psühholoogia toimib vastu meie soovile aidata. Peame kasutama meedia võimalusi nii, nagu seda teevad hirmu ja viha külvajad.
Aga miks võõrustada? Mi­guel Zayas arvas, et see aitab meil teada saada, mida tegelikult teame ja usume. Anthony Peck jagas kogemust, et paljud vananevad ja vähenevad kogudused on saanud tänu pagulastele uue elu, lootuse ja hingamise. Pagulaskriisist on saanud pagulasõnnistus. Tõeline armastus suudab ajada kartuse välja. Nabil Costa innustas Jumalat usaldama: «Me ei tea, mis on ees. Aga Jumal kontrollib olukorda.»
Peame ujuma vastuvoolu, oli kohaletulnute selge veendumus. Kristlikul kirikul võib olla võtmeroll tulevikumaailma stabiilsemaks muutmisel. Sest kas läbimõeldult või intuitiivselt ei taha muslimid minna mitte teistesse muslimimaadesse, vaid just sinna, kus kristlike väärtuste järgi elatakse. Kui me kõik elame tõeks seda, mida usume, kui juhime oma eeskujuga ja teeme koostööd, saame ka ise osa õnnistusest. Õnnistusest, mida saame kogeda vaid võõrustades ja mitte kunagi võõristades.

 

 

 

 

Einike Pilli,
EEKBKL Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor