Mõtteainet pakkuv näitus

Tartu linnamuuseumi näitus „Kirikust kristallipoodi. Mitut usku Tartu“ on mitmes mõttes külastamist väärt. Siit ei saa nimelt mitte ainult teadmisi usuelu muutumisest Emajõelinnas viimase saja aasta jooksul, vaid ka rohkesti mõtteainet praeguse kirikuelu kohta.
Tõsi, kirikuinimesele võib kuraatorite lähenemine harjumatu ja võõristavgi tunduda. Esimesele iseseisvusajale pühendatud väljapanekus keskendutakse nimelt tollal mõnedes haritlaste ringkondades levima hakanud huvile spiritismi ja idamaiste õpetuste vastu.
Nõukogude aega käsitletakse aga ateismiteema kaudu. Vaataja saab aimu, kuidas religiooni tähtsust ühiskonnas püüti võimude poolt vähendada nii usklike ahistamise kui naiivsevõitu ateistliku propaganda abil.
Näituse lõpuosa on pühendatud alates 1987. aastast Tartusse jõudnud uutele usuliikumistele. Maausuliste ja new age’iga seonduvate õpetuste kõrval on seejuures kajastamist leidnud ka kristlik Elu Sõna.
Luteri kirikust on kuraatorid aga pikemalt juttu teinud ainult seoses sõjatules kannatada saanud pühakodadega. Võiks küsida, kuidas nad ometi võisid suurima liikmeskonnaga ja avalikus elus nii olulist rolli etendanud usuühendust sel kombel ignoreerida.
Leian siiski, et taolisi etteheiteid pole põhjust teha. Näituse kontseptsioonis ja teostuses näib nimelt peegelduvat kõikjal Euroopas aset leidev institutsionaalse religiooni tähtsuse vähenemine. Ehk just seetõttu on kuraatorite huvi keskmes usu vaatlemine mitte ühiskonna, vaid üksikisiku perspektiivist lähtudes. Seetõttu pole ka üllatav, et näiteks kristlikele vabakogudustele on nad isegi rohkem tähelepanu pööranud kui ajaloolistele suurkirikutele.
Näituse muljete põhjal tekib igatahes kahtlus, kas kirikul oleks üldse võimalik meie oludes oma ühiskondlikku positsiooni kuigivõrd parandada. Näiteks võib kiriku lobitöö tulemusel küll usundiõpetuse kõikidesse koolidesse sisse viia, aga kui õpetaja lähenemine religioonile peaks sarnanema käsitletava näituse kuraatorite omaga, ei pruugi ta luteri kirikuga seonduva õpetamist üldse kuigi huvitavaks ega oluliseks pidada.
Religioossuse individualiseerimine puudutab aga ka koguduste liikmeid. Kui kirikus toimuv ei kõneta, muutuvad usklike jaoks olulisemaks kodudes toimuvad osadusõhtud. Ka ei saa vaimulikud ega kiriklik organisatsioon enam ammu selle peale loota, et usklikud nende autoriteeti pimesi tunnustavad. Massimeediast võib ju igaüks tänapäeval leida endale meelepärase kristliku „guru“. Oma usulistesse arusaamadesse võidakse seetõttu põimida ka üpris omapäraseid ja isegi mittekristlikke elemente.
Religioossuse muutumist arvesse võttes on kiriku töötegijatel seega küllaga põhjust järele mõelda, miks osa eestlastest kiriku suhtes nii ükskõiksed on. Mida teisiti teha, et inimesed just luterlikku kogudusse tuleksid, aga mitte näiteks kristallipoodi ei läheks? Küllap aitab vastuseid leida ka siin käsitletud näitus, mis on Tartu linnamuuseumis avatud järgmise aasta jaanuarini.

 

 

 

 
Rain Soosaar,
reporter