Seaduse mõte on paika panna põhilised
mängureeglid, mille piirides toimetamine peaks tagama Eesti mitmekesise
kultuuripärandi säilimise.

Muinsuskaitseseadus on sätestanud omaniku
vastutuse mälestise või ehitise säilimise ja hooldamise eest ning omanik ei saa
eeldada, et võib omandit täiesti vabalt kasutada ja vallata. Ekslikult on
arvatud, et muinsuskaitse eesmärgiks on seada omanikule kohustus restaureerida
olemasolev mälestis algsel kujul.

Tegelikult ei nõua seadusest tulenev  säilitamis- ja hooldamiskohustus omanikult
midagi võimatut ega juba hävinu taastamist, vaid heaperemehelikku suhtumist oma
omandisse. Igasugune tegevus, mis jääb väljapoole omandi hooldamiskohustust,
tuleb kooskõlastada 
Muinsuskaitseametiga.

Kooskõlastada on odavam

Probleeme on tekitanud seaduse 35
paragrahvist tulenev nõue, et mälestist ja muinsuskaitsealal paiknevat ehitist
võib konserveerida, restaureerida või remontida ainult muinsuskaitse
eritingimusi järgiva projekti alusel ja erialaspetsialisti muinsuskaitselise
järelevalve all. Mälestise projekte ning eritingimusi koostada, järelevalvet
teostada ning mälestist konserveerida, restaureerida ja remontida võivad ainult
ettevõtjad, kes tegutsevad Muinsuskaitseameti poolt väljastatud tegevusloa
alusel.

Samas on omanikul siiski võimalik valida
suure hulga ettevõtjate vahel, sest tegevuslubasid on väljastatud ligi 200.
Pärast eritingimuste ja põhiprojekti kooskõlastamist ametiga väljastab
Muinsuskaitseamet tööde alustamise loa.

Ametiga kooskõlastatud projektita,
erialaspetsialisti muinsuskaitselise järelevalveta või tegevusloata
konserveerimise, restaureerimise või remontimise puhul on võimalik määrata
trahv mitmekümne tuhande krooni ulatuses nagu ka mälestise rikkumise või
hävitamise eest.

Ilma projektita või järelevalveta töö
teostamine on praktikas tähendanud kogu töö uuesti tegemist, sest tulemus on
kõigi osapoolte jaoks ebarahuldav. Omanik peaks siinkohal mõistma, et
eriharidusega ja tegevusloaga ettevõtja töö tulemuseks on kindel kvaliteet
ning  projekti olemasolu garanteerib, et
ettevõtja oskab teha töö maksimaalse kvaliteediga kõikide detailideni. Seega on
omaniku jaoks odavam kooskõlastada Muinsuskaitseametiga oma tegevus eelnevalt,
kui pärast hakata tööd ümber tegema.

Sunniraha või trahv ei heasta kahju

Seadusejärgne trahv ei ole suur kui
arvestada, et mälestise väärtus on ebakvaliteetse töö, puuduva projekti või
järelevalve tagajärjel kaotanud kordades rohkem väärtust ning seejuures
vähendanud ka ansambli või muinsuskaitseala väärtust tervikuna. 

Muinsuskaitseseaduse kohaselt on
Muinsuskaitseametil võimalik kohaldada ka sunniraha, mis ei ole karistus. Amet
teeb sel juhul omanikule ettekirjutuse täita teatud kohustus mõistliku tähtaja
jooksul hoiatusega rakendada sunniraha kuni 10 000 krooni juhul, kui see
ei ole täidetud. Muinsuskaitse seisukohalt on otstarbekam omaniku ressursid
suunata kultuuripärandi heaks tehtavasse, mitte trahvi või sunniraha kaudu
riigieelarvesse.

Muinsuskaitseamet koostab omanikule või
valdajale mälestise kaitsekohustuse teatise, mis on omaniku jaoks oluline
allikas, kus on märgitud mälestise tunnused, seisukord, kirjeldus, hooldamiseks
tehtavate tööde loetelu, kaitsevöönd ja kitsenduste võimalikud leevendused.

Kaitseb ja toetab

Praegu väljastatakse intensiivselt
kaitsekohustuse teatisi, tegu on töömahuka ettevõtmisega – kultuurimälestiste
riiklikku registrisse on kantud ligi 25 000 mälestist ja enamikus
maakondades töötab ainult üks inspektor.

Mälestise omanikul on alati õigus saada
Muinsuskaitseametilt mälestise kohta informatsiooni ning konsultatsioone selle
hooldamiseks ja kasutamiseks. Mälestise omanikul on võimalik taotleda ameti
kaudu riigieelarvest ja kohalikult omavalitsuselt toetust mälestise
hooldamiseks, konserveerimiseks, restaureerimiseks või säilitustingimuste
loomiseks.

Omanik peaks jälgima, et taotlus oleks
esitatud enne 1. veebruari, et seda oleks võimalik järgneva aasta eelarve
planeerimisel arvestada.

Muinsuskaitseseaduse eesmärk on eelkõige
tagada säästvate ja läbimõeldud otsuste tegemist, vältida ettevaatamatut
tegevust, millel võivad olla mälestise või muinsuskaitseala jaoks pöördumatud
tagajärjed ning leida väärtusliku säilimist tagavad lahendused, mis rahuldaks
kõiki osapooli.

Enamus rikkumisi jääks olemata, kui omanik
väärtustaks endale kuuluvat ning oskaks näha väärtust eelkõige juba
olemasolevas nii tervikus kui detailides, mida ajalooline  kultuuripärand peidab. Samas viib omaniku
süvenemistahe, tegijate pühendumus ja koostöö muinsuskaitsjatega alati
tulemuseni, mis tasub ära kõigi poolte aja ja vaeva.

Piret Annus, Muinsuskaitseameti õigusnõunik