Mures ühtsuse pärast

Käesolevat kirja sunnivad meid kirjutama nii väärtuslikud ja ajaloolised sidemed Rootsi kiriku ja Balti kirikute vahel kui ka meie tõsine suhtumine kuulumisse Luterlikku Maailmaliitu kui kirikute ühendusse.

6. märtsil 2006 allkirjastasid Pärnus Andres Põder (vasakult), Janis Vanags ja Mindaugas Sabutis kirja, milles väljendavad muret osaduse üle nende Rootsi vaimulikega, kes õnnistavad samasoolisi paare.

Uppsala peapiiskop K. G. Hammar

Luterliku Maailmaliidu president Mark S. Hanson

Luterliku Maailmaliidu peasekretär dr Ishmael Noko

Käesolevat kirja sunnivad meid kirjutama nii väärtuslikud ja ajaloolised sidemed Rootsi kiriku ja Balti kirikute vahel kui ka meie tõsine suhtumine kuulumisse Luterlikku Maailmaliitu kui kirikute ühendusse. Palju aastaid on Rootsi kirik olnud meie väärtuslik ja oluline partner ning üks lähemaid naabreid. Meid ühendab pikk, vastastikku rikastav ajalugu ning apostliku suktsessiooni hinnaline märk. Raske on ülehinnata Rootsi kiriku panust oikumeenilise liikumise algusesse ja arengusse. Üheskoos oleme osalenud protsessis, mis on viinud LMLi muutumiseni üksikute kirikute liidust kirikute osaduskonnaks.

Seepärast olime väga kurvad, kui saime teate, et Rootsi kiriku kirikukogu on 27. oktoobril 2005 võtnud vastu otsuse õnnistada samasooliste inimeste seadustatud kooselu «registreeritud partnersuhet». Mõistes küll teravalt hukka vaenulikkuseavaldused homoseksuaalide suhtes, oleme veendunud, et kiriku ülesanne ja pastoraalne vastutus on tuua nendeni kogu Jumala Sõna – seadus ja evangeelium, meeleparandus ja pattude andeksandmine Kristuse läbi selles ihus, mille Tema on lunastanud oma verega.

Meie kirikud usuvad, et homoseksuaalne praktika ei ole kooskõlas Kristuse jüngriks olemisega, vaid selle kohta kehtivad Issanda sõnad: «Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse.» (Mk 1:15) Me usume, et seda toetab selgelt Pühakiri, nagu seda on apostlikus kirikus traditsiooniliselt loetud ja tõlgendatud. Seepärast ei saa me käsitada samasooliste liitude õnnistamist lihtsalt hingehoiuna. Niisugune otsus tähendab väga suurt muutust kiriku lähenemises õpetamise ja karjaseks olemise ülesandele.

Tunnustades ja austades iga kiriku õigust võtta vastu omaenda otsuseid, kahetseme siiski sügavalt, et seda on tehtud ühepoolselt. Ilmne vastuseis LML assambleel Winnipegis Rootsi delegatsiooni poolt esitatud homoseksuaalsust puudutava resolutsiooni eelnõule näitas ettehaaravalt seda vältimatut kahju, mille tekitaks selle seisukoha aktsepteerimine LML osaduskonnale.

LML nõukogu püüdis seesugust kahju ära hoida ning moodustas töörühma perekonna, abielu ja inimese seksuaalsuse küsimustega tegelemiseks, et see uuriks seda probleemi ning looks aluse diskussioonile. Ootamata ära uurimistöö tulemust, on Rootsi kiriku kirikukogu taandanud nimetatud töörühma töö formaalseks tegevuseks. Samuti on äärmiselt kahetsusväärne, mida see otsus on tekitanud oikumeenilistele pingutustele, lükates kiriku nähtava ühtsuse saavutamise võimalikkuse veelgi kaugemale ning kahandades meie arvates kogu luterliku kiriku usaldusväärsust teiste kirikute silmis.

Meil on raske mõista, miks on homoseksuaalsuse küsimusele antud nii esmajärguline tähtsus, et selle nimel ohverdatakse kiriku oikumeenilised kohustused ning nõrgestatakse LML osadust. Väidetavalt toetasid otsust õnnistada samasooliste ühendusi kiriku piiskopid. Kui nii, siis jääb selgusetuks, kuidas teostub piiskopiamet kui kiriku ühtsuse teenimine ning mis on apostliku suktsessiooni märgi sisu Rootsi kiriku jaoks tänapäeval.

Luterliku Maailmaliidu ühe liikmeskiriku ühepoolne otsus õnnistada samasooliste suhteid on tekitanud olukorra, mis mõjutab meie suhteid Rootsi kirikuga ja LML osaduskonnaga. Samasooliste liitude õnnistamine on kokkusobimatu meie kirikute usu, tunnistuse ja õpetusega. Meie kirikute alusdokumendid ja meie kirikuis kehtivad eeskirjad ei luba meil tunnustada taoliste meie endi vaimulike teenimist, kes praktiseerivad või toetavad samasooliste paaride õnnistamist, ega jääda nendega osadusse.

Järelikult kehtib sama ka teiste kirikute vaimulike puhul. Me leiame end olevat olukorras, kus me ei saa enam olla osaduses iga Rootsi kiriku vaimulikuga. See tähendab järelikult ka seda, et enam ei ole võimalik täielikult teostada tingimusteta osadust ega ametite tunnustamist, mida eeldatakse kõigilt LML liikmeskirikutelt.

Kuna Kristuse ihu, Tema kiriku ühtsus on meie jaoks esmajärgulise tähtsusega, siis soovime siiralt hoida alal oma suhet Rootsi kirikuga ning osadust Luterlikus Maailmaliidus, niivõrd kui seda lubavad uued olukorrad. Eelnimetatud otsuse mõjusid ja muutuste ulatust tuleb veel hinnata, otsides samal ajal võimalikke lahendusi.

Kutsume kõiki LML liikmeskirikuid pöörama Rootsi kiriku otsusele tõsist tähelepanu, kuna see puudutab meid kõiki. Ühtlasi kutsume Luterliku Maailmaliidu peasekretäri dr I. Nokot leidma teid praeguse olukorra arutamiseks meie kirikute osaduskonnas. Palvemeeles ja rohkete eestpalvetega peame püüdma leida võimalikke viise osaduse jätkamiseks taolisel kombel, mis lubab kõigil säilitada oma põhimõtted ja terviklikkuse.

Alla kirjutanud:

Andres Põder,

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop

Mindaugas Sabutis,

Leedu Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop

Janis Vanags,

Riia peapiiskop, Läti Evangeelne Luterlik Kirik

Pärnu, 6. märts 2006

Tõlge:  EELK konsistooriumi tööversioon