Muudatused seaduses

Muinsuskaitseseaduse ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu allkirjastas kultuuriminister 15. märtsil 2010. Seadus võeti vastu riigikogus ja jõustus 1. juunil.
Olulisemaks muudatuseks muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõus on veealuse kultuuripärandi kaitse, otsinguvahendi kasutamise reguleerimine, kohalikule omavalitsusele delegeerimise õigus riiklike kohustuste täitmiseks ja mälestisel tehtavate tööde mõisted.
Muinsuskaitseseaduse muudatused on kooskõlas rahvusvahelise mereõigusega, otsinguvahendite lubade süsteem arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooniga ja veealuse mälestisega seonduv praegu veel ratifitseerimata UNESCO veealuse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga ning sealjuures rahvusvaheliselt tunnustatud tavadega.
Lisaks on muudatused kooskõlas kehtivas õiguses kasutusel olevate terminitega ehitusseaduses ja sisse on toodud mõisteid, mis on kasutusel rahvusvahelises õiguses – konserveerimise, restaureerimise ja remondi mõisted tulenevad Veneetsia hartast, jne.
Hooldamine ja remont eristatud
Mälestistel tehtavateks töödeks võib nimetada hooldust, remonti, restaureerimist ja konserveerimist.
Remontimine muinsusseaduse tähenduses on mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise seisundi, sealhulgas tehnilise seisundi korrashoid, millega ei muudeta mälestise või ehitise ilmet ega detaile. Seega ei ole vaja selliseks remontimiseks taotleda tegevusluba ning seda saab teha ka ilma vastava hariduseta omanik või valdaja.
Samuti ei ole selleks vaja eritingimusi, eritingimustele vastavat projekti ega muinsuskaitselist järelevalvet. Kõik muu tegevus, mis väljub remondi mõistest, on seaduse kohaselt ehitamine, restaureerimine või konserveerimine.
Muudatustega on seaduses hooldamine ja remont selgelt eristatud. Erinevalt remondist ei ole hooldamist eelnõuga määratletud. Kui hooldamine on üldisem ja laiem, siis remont on konkreetsem ja kitsam mõiste.
Remondi alla kuuluvad näiteks katusekatte ja vihmaveesüsteemi parandamine, värvimistööd, tapeetimine. Hooldamise eesmärgiks on tagada mälestise säilimine, takistades selle seisundi halvenemist (nt tuleohutuse tagamine). Lisaks tuleb hooldamisega tagada mälestisele vaadeldavus ja ligipääs (nt võsaraie, niitmine, pargipuude korrashoid), esteetiline korrashoid (nt ümbruse korrashoid, koristamine).
Remontimisest võib rääkida ehitusmälestise ja vallasmälestise puhul, hooldamisest aga lisaks seoses arheoloogiamälestiste, kalmistute, parkide, maa-alaliste mälestistega jne.
Restaureerimine ja konserveerimine
Restaureerimise ja konserveerimise mõisted on lahti kirjutatud, et vältida hilisemaid probleeme terminite tõlgendamisel. Konserveerimine, restaureerimine ja ehitamine on kinnismälestisel ilma tegevusloata ja muinsuskaitseametiga kooskõlastatud projektdokumentatsioonita keelatud.
Konserveerimine on tööde kompleks, millega tõkestatakse mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise edasine hävimine, kindlustades tehniliselt selle konstruktiivseid ja dekoratiivseid elemente, jättes need muutmata ning säilitades ajaloolise kihistuse.
Restaureerimine koosneb töödest, millega tagatakse mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise autentse ajaloolis-arhitektuurse seisundi fikseerimine, eemaldades vajaduse korral väheväärtuslikke ja ilmet rikkuvaid elemente ja kihistusi ning taastades puuduvaid osi teaduslikult põhjendatud kujul, tuginedes originaaldokumentidele ning uuringutele.
Ehitusseaduse § 2 lõike 6 alusel on ehitamine ehitise püstitamine, laiendamine, rekonstrueerimine, tehnosüsteemi või selle osa muutmine või tehnosüsteemi terviklik asendamine, ehitise lammutamine. MukS § 24 kohaselt on muinsuskaitsealal ehitamiseks vajalik muinsuskaitseameti luba, tegemata vahet, kas soovitakse ehitist püstitada või tehnosüsteeme asendada.
Muudatuse eesmärk on parandada teabekandjal oleva teabe loetavust ja täpsustada sisu. Muudatuse tegemisel arvestati ka asjaolu, et tegemist on maksimummõõtudega, mille suhtes peab muinsuskaitseamet andma oma nõusoleku, mistõttu ei saa tekkida ohtu mälestise vaadeldavusele.
Seaduse kohaselt ei ole kinnismälestise teabekandja ehitis, millel on ehitusloa kohustus. Oma mõõtmete poolest on mälestise teabekandja väikeehitis vastavalt ehitusseadusele.
Muinsuskaitseameti ja omaniku nõusolekul võib kinnismälestisele ja selle kaitsevööndisse kohtkindlalt paigaldada kinnismälestise kirjeldamiseks kuni 2 meetri laiuse ja 2 meetri pikkuse ning maapinnast kuni 2,5 meetri kõrgusele ulatuva teabekandja.
Otsinguvahend ja selle kasutamise reguleerimine
Muinsuskaitseameti andmetel on hobi korras metallidetektoritega kultuuriväärtuslike leidude otsijate arv iga aastaga oluliselt kasvanud, seetõttu tekkis vajadus otsinguvahendite kasutamise reguleerimiseks muinsuskaitseseaduses.
Otsinguvahendiks muinsuskaitseseaduse tähenduses on tehniline vahend või seade, mille abil on võimalik tuvastada kultuuriväärtusega asja asukohta või leiu leiukohta.
Kultuuriväärtusega leiu omandiõigus kuulub riigile ja leid on ajutise kaitse all selle leidmisest alates. Asjad, mis on leitud leiukohast ja millel on kultuuriväärtuslikud tunnused, ongi sisuliselt kultuuriväärtusega leiud.
Eelkõige ohustab ilma loata otsinguvahendite kasutamine arheoloogiamälestisi ja ajaloomälestistena kaitse all olevaid matmispaiku ning ajaloolisi lahinguvälju. Mälestiste kaitse eesmärgil võib kasutada otsinguvahendit muinsuskaitseameti loal tingimusel, et selle kasutamise käigus saadav teaduslik informatsioon ja leiumaterjal säilitatakse muutumatul kujul.
Otsinguvahendi kasutamine keelatakse alla 18aastastel isikutel põhjusel, et see võib olla eluohtlik näiteks miinide, lõhkekehade, elektrikaablite otsimisel ja leidmisel jne. Seega otsinguvahendi kasutamiseks võivad luba taotleda isikud, kes on vähemalt 18aastased ning läbinud vastava koolituse, mille käigus omandatakse oskus ära tunda kultuuriväärtusega asi ja mitte kahjustada leidu või leiukohta.
Kinnismälestisel ja selle kaitsevööndis võib otsinguvahendiga otsida üksnes tööülesannete täitmiseks või muinsuskaitseameti poolt väljastatud üheaastase loa alusel. Muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse üheks eesmärgiks on reguleerida otsinguvahendite kasutamist ning pakkuda seejuures välja lahendused, motiveerimaks kultuuriväärtusega leiu leidjaid teavitama leiust riiki.
Kultuuriväärtusega leiu võib tasuta võõrandada leidjale. Asja, millest riik on huvitatud, leidjale võib maksta leiuautasu asja kultuuriväärtuse ulatuses, juhul kui leiust on teatatud ja leiukoht on säilitatud muutumatul kujul.
Sigrid Keskküla,
muinsuskaitseameti õigusnõunik

Pane tähele
Konserveerimine, restaureerimine ja ehitamine on kinnismälestisel ilma tegevusloata ja muinsuskaitseametiga kooskõlastatud projektdokumentatsioonita keelatud.
Remontimine on mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise seisundi, sealhulgas tehnilise seisundi korrashoid, millega ei muudeta mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise ilmet ega detaile.
Hooldamise eesmärgiks on tagada mälestise säilimine, takistades mälestise seisundi halvenemist (nt tuleohutuse tagamine).
Konserveerimine on tööde kompleks, millega tõkestatakse mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise edasine hävimine.
Restaureerimine on tööde kompleks, millega tagatakse mälestise või muinsuskaitsealal paikneva ehitise autentse ajaloolis-arhitektuurse seisundi fikseerimine, eemaldades vajaduse korral väheväärtuslikke ja ilmet rikkuvaid elemente.
Allikas: 1. juunist kehtiv muinsuskaitseseadus