Muusika mõjujõust

Kevadel jahmatas meid kaitseväe juhataja Martin Heremi otsus lõpetada kaitseväe orkestri tegevus. Sama saatus ootab ka politsei- ja piirivalveorkestrit. Tänaseks on orkestritel seljataga viimane võidupüha paraad, kus nägime neid väga professionaalselt rivisammu astudes peast marsimuusikat mängimas. Tõsi, nüüd on asutud orkestri tegevuse edasisele jätkamisele lahendust otsima, kuid suur osa muusikuid on siiani pahased ja segaduses. 

Puhkpillimuusikal on Eestis väga suured traditsioonid. Pasunakoorid on ühed vanimad muusikakollektiivid üldse, mis Eestis asutati. Väägveres loodi pasunakoor 1839., Tormas 1848. aastal, misjärel hakkas neid tekkima üle Eesti. I üldlaulupidu alustasid pasunakoorid äratusmänguga Tartu Jaani ja Maarja kiriku tornist, rongkäigus lisati hoogu juurde ning jumalateenistusel Toomeorus lauldi koraale Väägvere pasunakoori kaasateenimisel. Olgugi praegu kirikute juures tegutsevate pasunakooride arv väheldane, on olemasolevad väga heal tasemel ning suurepäraste juhtide käe all aktiivsed ja toimekad. 

Eriti kurvaks tegi president Kersti Kaljulaidi väide, et kaitseväe juhataja otsus oli õige, kuna relvad ongi olulisemad kui orkester. Tõepoolest, ilma füüsiliste relvadeta ei kujutaks ühtegi armeed ette, aga võiduks ei piisa ainult lahingumoonast ja suurtükkidest, vaja on eelkõige tugevat vaimu. Ja just muusikal on suur võim meie vaimu üle. Muusikaga saab ajutegevust aktiveerida ja maha rahustada, rõõmustada ja kurbust leevendada, julgustada ja isegi piinata. Ei tahaks me keegi kuulata ühte ja sama muusikapala 24/7 või viibida tugevate detsibellide mõjusfääris. Muusika jõud on väga suur, mis võib isegi füüsiliselt purustada. Nii on sõduritele teada, et marsisammu ei tohi astuda sillal, sest muidu võib sild kokku variseda. Ja Jeeriko linna müürid langesid just suure sõjakisa ja sarvehelide toel.

Nõukogude võim oskas muusika mõjujõudu hinnata. Organistid ja orelimuusika olid põlu all – mine tea, äkki muutub rahvas orelimängu kuulates veel usklikuks. Aga mürtsuvaid orkestreid ja optimistlikke pioneerilaulukesi mäletame veel siiani. Teati, et rõõmus ja rütmikas muusika aitab töövõimet tõsta – näiteks Sillamäel lasti tehast ehitavatele sõjavangidele pidevalt ergastavat orkestrimuusikat, et nad ära ei väsiks. Ka tänapäeval kõlab kauplustes tihtipeale rõõmus ja aktiivne muusika, ikka selleks, et meid ühe riiuli juurest teise juurde suunata ja rohkem ostma ajendada. 

Matuste puhul pakub lohutust just orelimuusika. Vahel uurivad leinajad, et ega organist matusetalituse ajal liiga kurbi palasid ei mängi – nii väga peljatakse muusika kurvastavat mõju. Võimalik, et mäletatakse neid helisid, mis nõukogude ajal riigijuhtide surma puhul televisioonis kõlasid – mitmeid päevi järjest minoorset ja rõhutatult kurba muusikat. Ei, organistid nii ei tee, nad teavad, et taevariiki jõudnul on rõõm suur ja orelimuusika abil saame rahu pakkuda ka mahajääjatele.

Aga mõned mõtted veel ajendatuna presidendi arvamusest. Samamoodi võiks ju siis ka vaimulikud leida, et kirikus on kõige olulisemaks sakramendid, järelikult pole kirikukoore ja oreleid vaja. Ometi pingutavad paljud kogudused selle nimel, et oreleid remontida ja korrastada, uusi ehitada või osta. Ei öelda, et aitab teile jutlusest ja armulauast küll. Vastupidi – luteri kirik on laulev kirik, mis on läbi sajandite osanud hinnata muusika mõjujõudu. 

Kogudused võiksid ju kurta selle üle, et riik on jätnud Eesti ühed suurimad kultuuripärlid – meie ajaloolised orelid – koguduste hallata ja remontida, mis vahel selgelt üle jõu käib. Vaatamata sellele, et meie koguduste finantsvõimekus jääb maha riigile kasutada olevatest vahenditest, tehakse kõik endast olenev selleks, et orelimuusika ja koorilaul kirikutes ei vaikiks. Tihtipeale muude kogudusele vajalike tööde arvelt, kirjutades projekte ja taotlusi, korraldades annetuskampaaniaid, talguid ja mida kõike veel. Ikka selleks, et koguduses kõlaksid laulud, mis meie vaimu ehitavad. Kõlaks orelimuusika, mis ülendab ja lohutab. Ja kõlaks koorilaul, mis rahvast liidab ja mille abil end vabaks laulsime.

Kauneid suviseid muusikaelamusi, mida kõikjal üle Eesti kirikutes saab!

Tuuliki Jürjo,

kirikumuusika liidu juhatuse esimees