Näha maa peal armastust
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Uudis / Number: 8. september 2021 Nr 33/34 /
Vaikuse Muusika stuudio on vaatajateni toonud Tõnu Sepa muusikal ja Loone Otsa tekstil põhineva müsteeriumi „Püha Elisabeth“, mida sai möödunud nädalal näha Tõrvas, Puhjas ja Tartus.
Võiks küsida, kas kirikus võib teatrit teha. Vastus on: miks mitte, kui teema on sobiv! Ja kõnesolevat näidendit mõne kultuurimaja laval ette ei kujutagi. Toimuvale lisab vana pühakoda oma ümbrusega usutavust ja kübeke salapära, sest lugu Elisabethist viib meid tagasi 13. sajandisse.
Saksamaale ja Ungarisse, aga puudutab Eestimaadki, küll kaude. Autor laseb peategelasel Elisabethil, keda täiskasvanueas kehastab Liis Rossner, paluda käli, et „alles ristitud Põhjamaad, Eesti ja Liivimaa Jumala riigis püsiksid kindlad“. Kas me oleme siis kindlad püsinud? Võiks arvata, et nii vana lugu meid tänapäeval enam ei kõneta. Ent ometi. Loone Ots näeb müsteeriumi kui suurte armastuste lugu: „Armastus on ühelt poolt enesesalgamine, aga teiselt poolt suur rõõm. Jumala maapealses riigis võib olla kurbust, aga armastus aitab leida ka rõõmu.“
Hoolimine, headus, armastus on iseloomujooned, mida peaks kasvatama endas iga inimene igal ajastul. Kõigil on võimalik teha head, aidata vaeseid ja lohutada õnnetuid – selles mõttes ei ole möödunud kaheksa sajandi jooksul midagi muutunud. Ja sellest paljude osatäitjatega etendus kõnelebki, saateks kaunis muusika, milles autori sõnul on kasutatud katkendeid Elisabethi ajastu originaalteostest.
Autorid – Tõnu Sepp ja Loone Ots – on etendust määratlenud kui müsteeriumi, imesid võimaldavat mängu. Eks see väike ime olnudki, et kokku on mängima toodud lapsed ja täiskasvanud, kes pidid proovile panema oma lauluoskuse.
Lavakogemust on neil varasemalt Karl Ristikivi romaani ainetel valminud etendusega „Rõõmulaul“, mida mängiti paar aastat tagasi, mõnel võib-olla rohkem. Ja põnev oli kuulata-vaadata etenduses mängitud erinevaid pille. Väidetavalt on stuudio keskaegsete pillide koopiate kogu Eestis suurim.
Tõnu Sepp on lõpetanud konservatooriumi, ta on vanamuusikaõpetaja ja pillimeister, Loone Ots aga folklorist ja kirjanik. Stuudiole oli see suurepärane võimalus näidata vanematele ja kõigile huvilistele, mida nad on õppinud. Võib-olla sai mõni vaataja innustust saata oma laps stuudiosse õppima või minna sinna ise. Silmaringi laiendav aga oli see kaks tundi igal juhul.
Järgmised etendused on kavas oktoobris Tartus ja novembris Tallinnas.
Rita Puidet
