Nelipüha õnnistus

Nelipüha kui kirikuaasta ühe suurema püha tähendus on kahjuks jäänud tänapäeval isegi enamikule koguduse liikmetele üpris kaugeks ja võõraks. Põhjusi selleks võib olla mitmeid. Nelipüha sündmuse kirjelduses ei näe me midagi samaväärset jõuluidülliga või suure reede tragöödiaga, vaid hoopis Jeruusalemma elanike ja pealinna kogunenud palverändurite hämmeldust ja nõutust, kui Jeesuse jüngrid hakkasid järsku rääkima keeltes, mida nad ise ei vallanud, kuid mida selle kuuljad suurepäraselt mõistsid.

Omajagu vürtsi lisab veel Peetruse karm jutlus, mis kuulajate südametest otsekui pistodana läbi tungib ning mille tulemuseks on see, et ristitakse kolm tuhat inimest Jeesuse Kristuse nimesse nende pattude andeksandmiseks.

Seetõttu on läbi aegade küsitud, mis see küll oli, mis nii vägevalt Jeesuse jüngreid täitis, et kõrvalseisjad pidasid neid lausa joobnuteks. Ja mis ikkagi põhjustas selle vaimustuse ehk vaimuliku joobumuse, mis arglikke ja kaheti mõtlevaid Jeesuse jüngreid lausa ülevoolavalt täites omakorda suurt rahvahulka nakatada suutis?

Meenub aastatetagune EELK misjonikonverents, kus pikka aega Eestis tegutsenud soomlasest misjonär Mika Tuovinen tõi oma ettekandes parajat elevust tekitanud, kuid samas ka tõsiselt mõtlema paneva paralleeli nelipühasündmusega. Kui Peetruse ühe jutluse tulemusena sai päästetud korraga kolm tuhat inimest, siis täna võib jääda ka kolmest tuhandest jutlusest väheseks, et üksainuski inimene selle tulemusel pöörduks.

Võib-olla on see ka põhjus, miks paljud väidavad tänapäeval nii enesekindlalt, et kirik on relikt ja usklikud lihtsalt ajast maha jäänud inimesed. Ega see süüdistus nii väga vale olegi, eriti siis, kui me kristlastena ise sellele põhjust ei annaks.

Ometi näitab nelipüha sündmuse kirjeldus meile selgelt, et kirik ei ole sugugi ajast maas, vaid hoopis sellest ees. Põhjus, miks me seda üldjuhul ei näe ega taipa, on see, et Jumal näitab meile alati rohkem, kui me oleme võimelised seda vastu võtma, sest nagu apostel Paulus kirjutab: Poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. (1Kr 13:9–10,12)

See kõik maksab ka meie, 21. sajandi kristlaste ja koguduseliikmete kohta. Sest see, mis on ees, saab nähtavaks alles siis, kui on kõrvaldatud praegune ehk poolik ja ebatäiuslik.

Kirikuisa Augustinus kirjutas umbes 400 aastat pärast nelipühasündmust, mil ristikogudus oli tegelikult alles lapsekingades: „On olemas mõningaid kiriku vaenlasi, kes väidavad, et kirik olevat suremas ja tema nimigi kaduvat ära. Olevat lähedal aeg, kui maailmas pole enam ühtegi kristlast. Kuid selle aja jooksul, mil nad nii kõnelevad, surevad nad ise välja. Kirik aga elab edasi oma elu ja jutlustab järgnevatele põlvedele Jumala väest.“

Kiriku enam kui kahe aastatuhande pikkune kogemus on tõestanud nende sõnade paikapidavust ja ajatust. Kirik ilma olevikulise Vaimuta, mis teda kannab, ei saakski eksisteerida. Sest „sama, mis hing kehale, on Püha Vaim Kristuse ihule ehk kirikule“. Needki sõnad kuuluvad Augustinusele.

Seega, nelipühad ütlevad meile, et alles siis, kui Jeesus oli jüngrite juurest nähtavana lahkunud, jõudis ta tegelikult nende juurde, nende ellu. Alles siis, kui Püha Vaim nad üheks pereks liitis, sai jüngritelegi selgeks, et Jeesus pidigi Isa tahtel ülekohtuste käte läbi risti löödama, surema ja üles tõusma ning taevasse ülendatama, et saada Issandaks ja Kristuseks, kelle käes on meelevald taevas ja maa peal. Alles Püha Vaim avab meilegi meie võimalused ning ülesanded.

Tollaste tunnistajate jaoks oli Jumala kohtust pääsemise ainsaks võimaluseks parandada meelt ja lasta end ristida Jeesuse Kristuse nimesse. Muud võimalust neile ei jäetud, sest kellegi teise sees ei saanud olla päästet.

Ega muud võimalust nelipüha õnnistuse kogemiseks pole õnneks jäetud ka meile.

Mihkel Kukk,

Eesti Kiriku kolleegiumi esimees