Nõjatudes viimasele eestlasele
/ Autor: Mari Paenurm / Rubriik: Arvamus, Toimetaja ringvaade / Number: 6. juuni 2012 Nr 25 /
Mõnikord ma mõtlen, mis tunne oleks olla viimane eestlane maailmas. Olukorras, kus maksud ja poliitika tunduvad viiendajärgulised, kus alma mater pulseerib innovatsiooni laineil omasoodu ning kus rahvuse püsimisest enam ei räägita.
Kindlasti oleks sel viimasel eestlasel oma raske koorem kanda, tähelepanu pälvida ja sõnum öelda. Seda sõnumit isegi oodatakse. Millest võiks too inimene oma lugusid jutustada? Kas manab ette mineviku raskeid varje? Ei, vist mitte, loodetavasti on temas säilinud soolakat ja parkunud huumorimeelt ja optimismi. Pigem jutustab ta ehk pikantseid seiku, sukeldudes vahepeal ka hämaratesse ja ainult talle teadaolevatesse detailidesse, tuues esile ometigi vaba inimese vürtsitatud elutarkuse.
Küllap annab too kodanik ka hulga intervjuusid, püüdes kokku võtta rahvuskaaslaste religioosset maailmapilti, ning ikka ja jälle küsitakse talt, kas ta usub elusse pärast surma või keda ta loodab teispoolsuses kohata. Tegelikult ei erine need lood, mis on head kõnelda siis, neist, mida praegu esile tuua. Hea omamaine toit. Kõnekad teadustipud. Endast lugupidavad inimesed. Analüüsiv meedia. Hulljulged idufirmad. Vesine, ent maaliline keskkond.
Aga suitsust naabri saunaaknas, taasloovast kultuurielust tuleks kõnelda juba väikese nihkega. Kes see seal siis seda sauna kütab ja kelle toel taasluuakse kultuurielu ning millist?
Õnneks ei ole ma viimane eestlane ja õnneks on mul rääkida veel hulk lugusid. Jaanikuul 2012, kui teame, et eestlasi on kodumaal vähem kui miljon, et järgmisest kuust juhib alma mater’it Volli Kalm, et Kaia Kanepi on ennast jälle ületanud ja et inimesed ootavad juba sooje ilmu ja suvepuhkust.
Mari Paenurm
