Noor vanglaametnik saab kõrge autasu
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 18. veebruar 2009 Nr 7 /
Eesti Vabariigi president tunnustab Valgetähe medaliga noort vanglaametnikku Hedi Reimat, kes aitas lahendada pantvangijuhtumit Viru vanglas.
Tunnustuse üle rõõmustab ka Tartu Pauluse kogudus, kus tuntakse Hedit aktiivse koguduseliikmena.
«Autasu tuli mulle suure üllatusena,» ütleb Hedi Reima, «siiamaani ei suuda seda veel päriselt uskuda.» Vanglas on Hedi töötanud alles 2008. aasta juunist, kuid mullu sügisel sai temast pantvangikriisi lahendamise võtmeisik. Viru vangla inspektor-kontaktisik Hedi Reima pidas mullu 9. oktoobril läbirääkimisi sotsiaalpedagoogi vangistanud kahe alaealise kinnipeetavaga, kes nõudsid vanglast põgenemiseks autot ja raha.
Igapäevaelus väga viisakas ja tagasihoidlik Hedi on sõprade kinnitusel julge, otsusekindel ja visa. Kahtlusehetkedel palub ta selgust Jumala käest. Hedi on tänulik oma emale, kes teda ja tema vendi kristlike põhimõtete järgi kasvatas, jumalateenistustele kaasa võttis ja pühapäevakooli viis.
Aastal 1999 sai Hedi Reima Tartu Pauluse kirikus leeriõnnistuse. Sealtpeale osales ta aktiivselt koguduse noortetöös ja mõned aastad hiljem sai Hedist pühapäevakooliõpetaja. Peale selle on ta koguduse elus ka muul moel kaasa löönud: raamatupoes ja lühemat aega supiköögi töös, grupijuhina Alfa kursusel, abilisena jumalateenistustel, piibliringis jne.
Hedi on jõudnud veendumusele, et parim usutunnistus on omaenda elu: «Ei ole vaja kogu aeg valjuhäälselt kuulutada, et olen kristlane, vaid tuleb elada nagu kristlane. Seda põhimõtet järgides olen püüdnud teha ka oma tööd. Kord, kui üks kinnipeetav oli kelleski kristlases väga pettunud, ütles ta mulle jutu jätkuks, et teate, teie olete kah rohkem kristlane kui tema. Ta ütles seda teadmata, et ma olengi kristlane…»
Keskkooli ajal teadis Hedi, et läheb õppima kas kasvatusteadust või inglise filoloogiat, kuid ei suutnud nende kahe vahel valida. Mida lähemale jõudis ülikooli sisseastumise aeg, seda rohkem palus ta Jumala abi õige otsuse langetamiseks. Kord emaga vesteldes tuli jutuks usuteaduskond. «See mõjus mulle nagu külm dušš: sain aru, et see on see, mida ma tegelikult õppida tahan. Veendumus oli nii kindel, et pabereid sisse viies panin kirja vaid ühe eelistuse kahe asemel.» Sissesaajate nimekirjas oli Hedi esimeste seas.
Tartu ülikooli usuteaduskonnas tundis Hedi suurt huvi praktilise usuteaduse, eeskätt hingehoiutöö vastu. Kui Tartus avati vangla, avanes tal võimalus vabatahtlikuna hingehoidu praktiseerida. See oli Hedi esimene kokkupuude vanglaga. «Tundsin juba siis, et vanglatöö on minu kutsumus.»
Kristjan Luhamets
