Õigest külvist tärkab hea vili

Rahvatarkus ütleb, et rukist võib külvata kuni simunapäevani, 28. oktoobrini, siis hakkab maa külmuma. Vaimulik külv algas Simunas juba 13. sajandil, kui Taani valduste lõunapiirile rajati jüngrite Siimona ja Juuda auks puidust pühakoda. Paikki sai endale Kristuse jüngri järgi nime. Külv Simuna koguduses jätkub, võib praegugi tõdeda.
Augustitorm oli Simuna vastu heldem kui lähedalasuvas Väike-Maarjas, kuid oli puid räsinud sealgi ja puistanud oksi kirikuaia kalmudele, kus puhkavad maalikunstnik von Neff, koguduse õpetajad Hillar Põld ja Ain Eenmaa, köstrid Villem Normann ja Ernst Peterson jt. Üks puu oli siiski murdunud ja kukkunud läbi kiriku kõrval paikneva kabeli katuse.
Aga sellest pole lugu, sest hoonet kasutatakse kolikambrina ja selle katus on auklik. Nii selgitasid külalisele kolmandat valimisaega koguduse juhatuse esimees organist Ainar Ojasaar ja 34 aastat kirikutruu Sirje Aavik.
Perega koos
Linnastumine jätab sügava jälje maaellu ja pole see teisiti ka Simunas. See mõjutab kirikuelu, eriti mis puudutab nädalavahetusi, kui lapsed koju saabuvad. Siis on perel soov koos olla, paraku tuleb passida ka bussiaegu – ja nii aeg kaob.
Ent kogudus võib õnnelik olla, sest Simunas on leidnud oma teise kodu soomlanna Raija Hirvensalo, kes juba aastaid tegeleb Viru praostkonna kogudustes lastega: korraldab pühapäevakooli ja laagreid. Tänavu sündis tema mõttest uus ettevõtmine, vanaemade ja lastelaste laager, kus osales kokku 22 inimest.
Appi lastega mängima ja laagrit läbi viima tulid sõbrad Rakke baptistikogudusest. Muidugi aitavad alati kaasa omad, küll koka, küll autojuhi või muus ametis. Raija on tunnistatud Simunas omainimeseks, siit käib ta ka teistesse kogudustesse tööle. 
Tänu Raijale on Simuna kandi lastel meieisapalve peas. Sirje Aavik räägib, et kord käidi Palamuse kirikus ekskursioonil ja muidu vallatud poisid istusid pühakojas rahulikult ning läksid kribinal-krabinal altari ette palvet lugema. Väike Moona aga vastas küsimusele, mida kirikus tehakse, et aamendatakse.
«Eks selle lastetööga nii ongi, et ühel hetkel hoiad peast kinni, kas see töö ka vilja kannab, teine hetk aga rõõmustad,» ütleb Sirje Aavik.
Tark raamat
Ainar Ojasaar tõdeb, et tavaliselt on pühapäeviti kirikus 8–12 inimest, aga on ka vähem olnud. Seda on muidugi Simuna aleviku 465 elaniku ja üle 600 koguduseliikme kohta vähe (annetajaliikmeid on koguduses 143). Korra on Ainar ka õpetajaga kahekesi teenistuse pidanud, see oli Tauno Tederi ajal, kui väljas oli paras pakane.
Palju rahvast on alati jõulude ajal, aga suur kirik täitub ka suurte suguvõsade kokkusaamistel, näiteks matustel, laulatustel, ristimistel. Rahvarohke oli selle aasta leer – kümmet leerilast altari ees Ainar Ojasaar ei mäletagi.
Ainar ja Sirje tunnistavad, et kiriku juures võiks näiteks hingehoiutegevust rohkem olla, aga oluline on, et põhitegevus, jumalateenistuse pidamine, toimib. Praegu toimub kirikutes palju kontserte, neist võib suisa pea sassi minna, aga kui inimene pühapäeva pühitseb, hoiab see hinge korras.
Veel ütleb Sirje, et Piibel on tark raamat ja luges ta seda varem rohkem, siis, kui kirikusse ei saanud. Aga kui ikka jumalateenistusel käia, siis antakse justkui aega juurde – ei olegi enam kiire peenraid rohima minna.
Aga mõlemad kinnitavad, et õpetaja peaks kohapeal elama, mitte käima kaugelt teenistust pidamas. Kui õpetaja Ain Eenmaa (1909–2001) veel elas, tundsid kõik siinsed inimesed end peaaegu usklikena, sest olid kirikuõpetajaga tuttavad, naerab Sirje Aavik.
Simunas alustas 1950ndatel teenimist emeriitpeapiiskop Kuno Pajula, kelle onu elas Sirje Aaviku perega ühes Käru külas ja oli peresõber. Eakat peapiiskoppi hindab ta nii inimese kui ka vaimulikuna.
Simuna ongi justkui loodud heade suhete paigana: siin on alati kokku hoitud ja ka nüüd teatakse üksteise muresid, ikka võetakse telefonitoru ja päritakse, kuidas läheb. Simuna on ka misjonär Anu Väliaho tugikogudus.
Uus sisu
Võib öelda, et Simuna kogudusel läheb hästi. Juhatuse esimehe Ainari jaoks on mõistatus, kuidas Eesti vabariigi esimese iseseisvuse ajal jäid koguduse maad võõrandamata. Kogudusel on 78 hektarit metsa ja 10 hektarit põllumaad.
Metsakorraldusplaani alusel lõigatakse mitme aasta tagant metsa ja siis teenib kogudus hulga raha. Tulu saadakse ka põllumaa rendist Väike-Maarja vallale. Vallaametnikega on hea läbisaamine: Ainar kirjutab projekte ja vald toetab neid võimaluste piires.
Lisaks Raija Hirvensalole on kogudusele appi tulnud tema abikaasa Jorma Hirvensalo, mõlemad on seotud Soome misjoniorganisatsiooniga Rahu Sõna. Nimelt võttis kogudus nõuks põhjalikult remontida 1960ndatel õpetaja Hillar Põllu (1911–1980) ajal Simunasse toodud ja siin kokku pandud palkhoone.
Kogudus sai pangast 350 000 krooni laenu, laenuleping tehti ka Rahu Sõnaga, aga kuigi seegi raha sai otsa, jätkavad soomlased ehitust, nüüd juba ise raha otsides. Ainari sõnul on ka Talu laagrikeskust ehitamas käinud mehed põhjalikud ega tee milleski järeleandmisi.
Kogudusemaja peaks varsti valmima, siia tuleb koguduse tarbeks saal, mida saab talvekirikuna kasutada, ja köök, samuti kolitakse pastoraadist siia kantselei. Väljaehitatud teisele korrusele tulevad õpetajaruumid. Mõttes on leida majahoidja, aga Sirje ja Ainar ütlevad, et Simunas on nii tööjõu- kui ka tööpuudus. Usaldusväärset inimest sellele tööle on raske leida.
Vana pastoraadihoone, kus peatuvad tihti soomlased, kus peetakse pühapäevakooli ja on kasutatud riiete tuba, vajaks samuti remonti. Ainaril mõlgub peas uljas mõte kirjutada projekt ja panna suur maja majutuskeskusena teenima. Ja kirikuaias asuvast vanast kabelist on plaan ehitada talvekirik.
Palju on abi soomlaste vahendatud kasutatud riietest, jalanõudest, mööblist ja muust kraamist, mille eest kogudusele annetatakse. Vanadaamid hoiavad mitmel päeval nädalas tasu saamata ukse lahti ja käive on sel aastal tublisti kasvanud. Suurem nõudlus on augustis, kui lastel kooliminek ees. Hõimuvelledele ollakse siin igas mõttes tänulikud.
Kui kogudus möödunud aastal tähistas simunapäeva pidulikult vitraažakna avamisega, siis see aasta tõotab tulla topeltpidulik: lisaks kogudusemajale valmib ka altariruumi teine vitraažaken, autoriks Dolores Hoffmann. Ja ükskord saadakse kirikule kindlasti uus katus.
Rita Puidet

Simuna kirik
Puukirik ehitatud arvatavalt vahemikus 1221–1225.
Kolmelööviline kivikirik ehitatud 15. saj lõpus.
Põhjasõja ajal purustatud kirik taastati 1728–1729.
Pühakoda laiendati 1885–1886.
1951 sai kirik tulekahjus tugevasti kannatada, taastamine kestis 30 aastat.
Ainulaadne on 1724 valminud barokk-kantsel. Akermanni barokkaltar pärineb aastast 1684.

Koguduse õpetajad
Kuno Pajula 1951–1953
Hillar Põld 1953–1974
Ain Eenmaa 1974–1993
Tauno Teder 1993–2003
Tauno Toompuu 2003–2008
Enn Salveste alates 2008