Oikumeenia meil ja mujal
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Kolumn / Number: 8. märts 2006 Nr 10 /
14.–23. veebruarini toimus Porto Alegres,
Brasiilias, Kirikute Maailmanõukogu (KMN) järjekordne assamblee. KMN on suurim
ja kõikehõlmavaim oikumeeniline struktuur maailmas, koondades üle 300
liikmeskiriku ja palju assotsieerunud organisatsioone.
Sel korral esindasid Eesti kirikuid
assambleel praost assessor Tiit Salumäe (EELK) ja pastor president Joosep Tammo
Eesti Kirikute Nõukogu delegaadina. Küllap on nendel värsked muljed-kogemused.
Kuid tõdeda võib, et suured oikumeenilised
struktuurid seisavad suurte raskuste ees. KMNi rõhuasetus on nihkunud
läänemaailmast n-ö kolmandasse maailma. Enam ei ole klassikalised
teoloogilis-dogmaatilised teemad kõige olulisemad. Inimesed, kes elavad suure
sotsiaalse ebavõrdsusega maades, tihti suisa vaesuses, ei kõnele
õigeksmõistuõpetusest selle sõna traditsioonilises tähenduses, vaid Kristuse
poolt maailma toodud võrdsuse nõudest.
Teisalt on üleilmse oikumeenia teemade
ringis omandanud õpetuslike küsimuste asemel olulise koha hoopis bioeetikaga ja
soolisusega seonduv. Kas elu lõpetamine on Jumala and või isiku valikuvabadus?
Kas embrüosiirdamine ja geeniuurimine on kristliku eetika seisukohalt
lubatavad? Kas inimese seksuaalsus Jumala annina on piiratud mehe ja naise
vahelise suhtega? Ja kui, siis mil moel?
Need on osa küsimustest, mida käsitletakse
debatis Kirikute Maailmanõukogu, aga ka Euroopa Kirikute Konverentsi tasandil.
Seetõttu on osa kristliku ühtsuse poole varem aktiivselt liikunud, kuid
konservatiivsemad kirikud üle vaadanud oma osalemise suurtes oikumeenilistes
struktuurides. Esmalt õigeusu kirikud. Ja ilmselt ka õigustatult.
Siiski – hoolimata konfliktidest ja
seisakutest on oikumeeniline teekond midagi sellist, millelt tagasipöördumist
enam keegi osapooltest ei nõua. Kristuse palve ja käsk «Et nad kõik üks
oleksid» kohustab meid seda jätkama.
Paljugi sellest, mida rahvusvahelisel
väljal probleemina nähakse, ei tule küsimusena esile Eesti oikumeenias. Nagu
üks kirikujuht meie situatsiooni iseloomustas – ühendav tegur väga erinevate
kirikute jaoks Eestis on konservatiivsus. Teisisõnu traditsiooniliste kristlike
väärtuste hoidmine. Arvatavasti selles seisnebki meie üsna unikaalse
oikumeenilise situatsiooni tugevus. Ja ehk ka meie and üleilmsesse teekonda
kristliku ühtsuse suunas.
