Olen tänulik Jumalale, kes on hoidnud ja juhtinud minu elu

Toompeal, konsistooriumi õuemajas asub Kirikumuusika Liit, kuhu aastate jooksul on asja olnud kindlasti enamikul meie kirikumuusikutest ja vaimulikest, aga ka paljudel külalistel. Ja kõige sagedamini on neid seal vastu võtnud alati naeratav ja südamlik Aivi Otsnik – naine, kes oleks soovinud õppida geograafiat, saksa keelt või hoopis arhitektuuri, kellest sai aga diplomeeritud elektriinsener ja kirikumuusik.

Siin kapis on Aivil hoiul palju kasulikku materjali, mida kõike läheb ühel Kirikumuusika Liidu nõustajal vaja.

Kirikumuusika Liidus algusest peale

Kirikumuusika Liit asutati 1993. aasta suvel Tallinna kirikumuusikute algatusel. Jaani koguduse koorijuht Aivi Otsnik oli üks neist, ta on liidu juhatusse kuulunud algusest peale. «Juhatus andis minu kätte kohe kassa, nii et olen olnud liidu finantsminister kogu aeg,» naljatab Aivi, kes oli aastaid peasekretär, nüüd on sekretär-nõustaja.

«Alustasime väikese toaga Usuteaduse Instituudi tollastes ruumides, kus oli peamiselt noodikogu,» meenutab ta. «Kord nädalas käisime seal Marika Kahariga (oli siis KMLi esimees) kordamööda noote laenutamas.» 1994 koliti konsistooriumi õuemajja, kus üsna mitu aastat lausa mikroskoopilises toakeses oldi. Praegu on töötingimused paranenud ja kirikumuusikud on laienenud kolme tuppa.

Kui Aivi oli väike, siis armastas ta liivalosse ehitada, nii et huvi arhitektuuri vastu on pärit lapsepõlvest. Aivi on Tallinna tüdruk, neljalapselise pere esimene tütar, kasvanud vanemate ehitatud kodus hipodroomi kandis. «Minu vanemad olid lihtsad inimesed. Ema oli õmbleja, ta oli kaluri tütar. Lapsepõlve suved möödusid mul kõik vanaisa-vanaema juures Ihasalu külas mere ääres. Isal jäi tehnikum pooleli, sest 9. märtsi pommitamise ajal põles tema korter ja kõik raamatud ning koolitunnistusedki läksid tuleroaks.»

Aivi isa Osvald Lend töötas eluaeg elektrimontöörina. Ta oli ka 30 aastat Tallinna Jaani koguduse esimees ja enne seda juhatuse liige. Aivi on pärit kuulsast suguvõsast, kust on sirgunud palju ustavaid kirikuinimesi.

«Isal, tema kahel vennal ja õel on kokku 15 last. Oleme ikka väga tihedalt läbi käinud: ristimistel, leeridel, pulmades jne. Iga viie aasta järel on suguvõsa kokkutulek. Nii selgi suvel, kus meid oli koos üle saja. Vanemast generatsioonist on elus veel minu isa ja ühe venna naine.»

Aivi õppis Tallinna 20. keskkoolis, ent lõputunnistus oleks tal äärepealt saamata jäänud. Kooli direktor püüdis teha usklikule tütarlapsele lõpetamise igati raskeks. Kuna hinded olid korras, siis öeldi, et tal on üks raamat raamatukokku tagastamata.

Aivi ostis poest raamatu «Noor kaardivägi» ja läks sellega kooli raamatukokku. Suur oli tema üllatus, kui selgus, et nimetatud raamat on seal täiesti olemas. Tänu matemaatikaõpetaja jõulisele sekkumisele sai Aivi tunnistuse kätte.

Järgnesid tööaastad Põhja Kõrgepingevõrkudes, kus ta töötas 30 aastat, lõpetades töö kõrvalt Tallinna Polütehnilise Instituudi elektriinsenerina.

Ent, kust siis ikkagi muusikahuvi ja õpingud? «Mu vanemad laulsid Nõmme Rahu koguduse segakooris, seal oli palju lastega peresid. Minu 10. sünnipäeval oli tuba neid lapsi ja vanemaid täis ja me laulsime palju. Hakkasime üksteise sünnipäevadel käima, kuid keegi pidi ka pilli mängima. Kodus meil ühtki pilli ei olnud, tahtsin aga kangesti midagi õppida.

Mu onu Edgar Ots kutsus mind 1961. aastal Usuteaduse Instituuti muusikaosakonda õppima.» Ilma igasuguse alghariduseta muusikas (nooti tundis ja aasta aega oli klaveritunnis käinud), kuid suure sooviga õppida, läks 8. klassi neiu katsetele, kus teenekad kirikumuusikud Johannes Kappel ning Hella Tedder ta välja praakisid. Kuid Hugo Lepnurm oli nõus proovile võtma.

Kodus klaverit polnud, harjutamas käis Aivi lahkete naabrite pool, Kaarli kirikus ja klaverilaenutuses. «Mu õpetaja oli Vilgo Linask, võrratult tore inimene, tänu kellele harjutasin nii palju kui vähegi võimalik ja mul hakkas see asi minema. Viis aastat õppisin keskkooli kõrvalt kõike, mida suutsin.»

Rääkides muusikaõpingutest, meenutab Aivi soojalt prof Lepnurme: «Tema orelitunnid olid suurepärased, ma ei kartnud sinna minna ja tegin alati, mis suutsin. Tema õpetus, kuidas valida koorirepertuaari jumalateenistuseks, on mul lausa sisse kodeeritud. Mõnikord on valus kuulata, kui koor lihtsalt laulab jumalateenistusel, minu eesmärk on, et koorilaul oleks osa liturgiast.»

Koorijuhtimine sai tänasele staa˛ikale dirigendile selgeks iseõppimise teel. Aivi on Tallinna Jaani koguduse pikaajaline koorijuht. «No, naised taluvad mind ära,» jääb ta tagasihoidlikuks. Ent Aivi juhatab ka oikumeenilist naiskoori: Jaani, Kaarli ja Oleviste koori, kes esimesel advendil Jaani kirikus toreda kontserdi andis. Siis veel Kirikumuusika Liidu segakoor KOSK ja lastekoor Väike Küünal.

1967 asutati Usuteaduse Instituudi juurde õppekoor, kus laulsid paljud tänased vaimulikud ja muusikud ja mille idee autoriks on Aivi. Ta oli kuulnud metodisti kiriku noortekoori laulu ja arvas, et luterlastel võiks ka selline olla. Harjutamas käidi poolsalaja kodudes, laulmas aga kirikutes ja palvemajades, lauljaid 30ne ringis. «Seal hakkasin koorijuhtimist proffide kõrval õppima,» meenutab ta.

Abiellumine, laste sünd, inseneritöö ja õpingud võtsid oma aja, kuid 1981. a moodustati Jaani kiriku noortekoor, paar aastat hiljem naiskoor – dirigendistaa˛ on pikk. Organistinagi on üles astutud Hageris, Kuusalus, Kärus jm. «Sellest on mul kahju, et orelit rohkem pole õppinud. Lootsin küll, et siia (Kirikumuusika Liitu – T.P.) tulles hakkan kirikumuusikat õppima, kuid töökoormus ei ole võimaldanud.»

Aivil on kolm tütart: Helina (36) on bioloogiamagister ja Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetaja ning temagi on kolme tütre ema. Raili (29) on psühholoog ja töötab Keila gümnaasiumis, kahe poja ema. Raili on õppinud Otsa muusikakoolis ja on Allika baptistikoguduse kammerkoori dirigent. Liivia (24) õppis Tallinna Tehnikakõrgkoolis logistikuks ja töötab Tallinnas oma erialal.

Aivi abikaasa Peeter Otsnik õpetab Tallinna Tehnikakõrgkoolis füüsikat. Viie lapselapse vanaema seisusega on Aivi väga rahul ja hoiab väikseid põnne, kellest noorim alles ühekuune, hea meelega.

Puhkuse ajal armastavad Aivi ja tema abikaasa reisida. Viimane reis sai teoks alles äsja, kui paar nädalat Mehhikos veedeti – see oli abikaasa sünnipäevakink Aivile.

Aivil on homme sünnipäev, juubelisünnipäev – 60 aastat on möödunud õppimises ja töös, rõõmus ja mures, maailma avastades, oma suurest perest rõõmu tundes. Aivi on südamest tänulik: «Tänu Jumalale, kes on siiani imeliselt hoidnud ning juhtinud minu ja mu pere elu. Tänu vanematele ja vanavanematele, kes on meid kasvatanud taevalises tarkuses, aususes, siiruses ja üksteisemõistmises, mis on mulle väga oluline nii töös kui igapäevaelus.

Tänu paljudele õpetajatele, eriti prof Lepnurmele, kes paljude muude tarkuste juures õpetas koorile õiget repertuaari valima. Tänu õpetaja Albert Soosaarele, kes kirikumuusikutele piiblitundmist, aga veel enam suhet elava Jumalaga õpetas. Tema piibliõhtud ja noortetunnid Tallinna Jaani koguduses olid väga oodatud ja õpetlikud. Väga tähtis koht mu elus on eestpalvetel. Esmalt minu eest tehtutel ja neil, mida mina oma suure pere liikmete eest teen.»