Olge rõõmsad Issandas!

Sel nädalal on neljas advent – päev, mil meie süda rõõmustab Issanda sünnipäeva peatsest tulekust. Kõige asjakohasem on seetõttu üksteisele soovida ja hõisata: olge rõõmsad! Olge rõõmsad Issandas, meie Päästjas!
Kuidas kõlab see hüüe argipäevas? Kuidas kõlab see mõeldes sündmustele ja arengutele maailmas, Euroopas, Eestis, meie oma kirikus ja koguduses? Kas ei ole pigem mure meie igapäevane kaaslane?
Mure jäljed on igal ettevõtmisel. Aga ka meie elu tervikuna möödub muretsemise tähe all. Eesti keeles kasutame sõna «muretsema» ka hankimise, soetamise tähenduses. Isegi nii rõõmsatest asjadest nagu jõulukinkidest võime rääkida «muretsemise» võtmes. Ja muidugi ka sellest, mida «muretseda» jõululauale. Eks millegi hankimisega on tihti kaasnenud ka mure ja vaev. Mitmed vanasõnad väljendavad tõdemust, et mure on meie enesestmõistetav kaaslane: «Mure mägi ei mädane, kahju kallas ei kahane». 
Mure vajutab inimese elule sügava jälje. Mure jäljed on murekortsudena ka inimese palgel. Hyginuselt pärineb legend, et inimese loomine lähtubki mure – ladina keeles cura – algatusest ja seni, kuni kestab inimese maine elu, allub ta mure võimule. Aga kas me tõesti oleme cura – mure – lapsed? Kas ei peaks meie elu kandev jõud olema hoopis rõõm? Rõõm kaasinimestest, nende lähedusest, usaldusest, sõprusest, armastusest. Rõõm andide pärast, mida Looja meile igal päeval kingib. Kui me vaid suudaksime seda märgata!
Seejuures tõdeme, et me ei saa otsustada hakata rõõmsaks. Rõõm sünnib – kui sünnib. Rõõmsatena võime end eest leida – ja olla selle eest tänulikud. Tõelist rõõmu kogeme vaid meile osaks saanud kalli kingina. Eriti selgelt võime seda kogeda püha jõulusündmuse valguses. Jõulusündmus on rõõmusündmus! Jõulusõnum on rõõmusõnum! See ütleb, et jõululapses Jeesuses võime me saada rõõmu – taevase rõõmu! – lasteks.
See rõõm ühendab kõiki rõõmusõnumist kütkestatud ja meeleparanduse rõõmu kogenud inimesi – ka neid, kes viibivad vanglas ja on ühiskonnast eraldatud. Ka sellel advendi- ja jõuluajal kogunevad kinnipeetavad vanglates ühistele jumalateenistustele ja palvustele, võtavad osa jõulukontsertidest ja rõõmustavad koos meiega. Taevases rõõmus kaovad eraldavad piirid, sest meid ühendab Jumala piiritu armastus.
Töö vanglas võib olla raske ja rusuv. On ju tegemist valdkonnaga, mis hõlmab elu varjupoolt – inimese kurjust, eksimust, süüd. Kaplanid puutuvad oma töös kokku elu teravate, hinge lõikavate tahkudega, mida ei peaks olemas olema ja millest eelistaksime ehk vahel isegi mitte teada. Ka ei tuleta – või vähemalt ei peaks tuletama – vangla meile kontrastina meelde meie endi headust ja inimlikkust, vaid meie suutmatust ja patusust.
See tuletab meile meelde elamata armastust, väljendamata tänu, kedagi haavanud sõnu, enesesse pöördunud kadedust, hoolimatust ja kõrkust. Siiski on vanglate kaplaniteenistus rõõmu – taevase rõõmu! – teenistus. Iga kaplan ja koguduse vabatahtlik ammutab ja jagab rõõmuallikast, milleks on Jumala tingimusetu armastus kadunud inimese vastu. 
Seda rõõmu igatseme me kõik, eriti aga need, kes on vangis, haiged ja leinajad, kes on hädas, ilma tööta ja kaotanud julguse. See rõõm ei lahenda kõiki raskusi ega anna kõiki vastuseid, aga põimib meie mured jumalikku armastusse ja õpetab meile palve keelt, kahekõne Loojaga. Soovin seetõttu kõigile: olge rõõmsad! Me ei ole mure lapsed, me oleme taevase rõõmu lapsed!

Johann-Christian Põder,
vanglate ja politseiarestimajade peakaplan