Õpilased õpetajast

Eesti kunstiajaloo suurkuju Villem Raami (1910–1996) 105. sünniaastapäeva auks Haapsalu toomkirikus korraldatud konverentsil pälvis Raami preemia ehitusarheoloog Villu Kadakas.

Et Villem Raami pärand oleks hoitud ning uutele põlvedele kantud, korraldavad Raami õpilased ning talendi austajad üle viie aasta kokkusaamise. Tänavu kutsuti huvilised Läänemaale Haapsalu toomkirikusse, kus Villem Raam omal ajal kunstiväärtuse säilitamise nimel palju tööd on teinud.

Imetleda vanu asju ja hooneid
«Iga viie aasta järel tunnen hinges ärevust – kas jagub piisavalt huvilisi ja ideega kaasatulijaid,» tunnistas mälestuspäeva vedajaid, Villem Raami õpilasest kunstiajaloolane Juhan Kilumets kohvilauavestluses. Ta jagas kirikulehega oma rõõmu osavõtjate rohkusest ning sellest, et aeg pole söövitanud mõtet tulla kokku meistri auks.
«See kõneleb tõepoolest suurest austusest, sellest, et Villem Raami pärand on kallis väga erinevate elualade inimestele,» toonitas Kilumets. Raami suur universaalsus oma teadustöös on tema hinnangul põhjuseks, miks ta on jäänud siiani oluliseks niivõrd paljudele.
«Õnn sellele rahvale, kellel on niisugune sammas nagu Villem Raam,» rõhutas piiskop Tiit Salumäe tulijatele oma koguduse kojas tere tulemast öeldes. Pastori pojana mäletab ta Villem Raami hästi juba lapsepõlvekodust Kuusalu pastoraadis: «Härra Villem Raamist, nagu isa teda kõnetas, jäi noore poisi hinge võime imetleda vanu asju ja vanu hooneid.»

Raami kiiluvees
Ilusat jätku poisieas kogetule pakkusid juba teoloogiatudengina Raami ekskursioonid Eestimaa kirikutesse: «Me saime parima muinsuskaitsealase koolituse, meid õpetati armastama ajalugu ja otsima muistseid väärtusi.» Piiskop toonitas ka Raami rolli Eesti taasiseseisvumisel, kuna Eesti uus ärkamisaeg oli lahutamatult seotud muinsuskaitseliikumisega.
Mälestuspäeva raames peetud teaduskonverentsil esineti ettekannetega, mille sisu toetus Raami ainesele. Kuna Raami meelisajajärguks peetakse keskaega ning tema uurimistööde põhitemaatika oli seotud kirikutega, paigutusid ka konverentsi ettekanded nendesse raamidesse, meenutades vanameistrit, kes ütles, et kunst ja arhitektuur on läbi aegade peegeldanud ühiskondlikke olusid, kehtides eriti ehituskunsti kohta, ning keskajal olid kõige tähtsamad ehitusobjektid kirikud ja kloostrid.
Krista Andreson käsitles Villem Raami keskaegse kunsti vahendajana, võttes fookusesse gooti puuskulptuuri. Anu Mänd rääkis Haapsalu, Tallinna ja Tartu toomkiriku altaritest keskajal. Kaur Alttoa analüüsis kriitilises võtmes keskaegsete kindlusehitiste ennistamist, täpsemini seadis ta küsitavaks värava kohale ehitatud puidust kaitseotstarbelise rõdu ajaloolisuse.
Anneli Randla ettekanne «Mõningaid uusi andmeid vanast dekoratiivsest seinamaalist» oli pealkirjastatud Villem Raami artikli järgi, mis ilmus 1966. aastal ajakirjas Kunst. Ettekandja kõrvutas Raami leide praeguste avastustega Kuressaare, Pöide, Koeru, Mihkli, Nõo, Haljala ja Risti kiriku interjööri näidetel. Merike Kurisoo viis kuulajad 16. sajandi Tallinna, mille sakraalses linnaruumis eksisteerisid kõrvu kaks konkureerivat konfessiooni: katoliiklus ja luterlus.

Uuele põlvkonnale
Põnevusega oodatud päevakorrapunkti all tehti teatavaks Villem Raami preemia värske laureaat. Erialainimeste seas hinnatud tunnustuse pälvis tänavu Eesti keskaegsete kiviehitiste uurija Villu Kadakas, kes tõdes tunnustuse vastuvõtmisel, et kätte on jõudnud aeg, mil preemia läheb põlvkonnale, kes Villem Raamiga isiklikult kokku puutunud pole.
Suurmehe pärand mõjutab noorema põlvkonna teadureid tänapäevalgi, kinnitas Kadakas. «Olen teda näinud ühe korra eemalt, kui ta oli juba väga vana mees. Aga kahtlemata olen ma saanud tema töödest kõvasti inspiratsiooni,» ütles Kadakas auhinda vastu võttes. Seekordne Raami preemia oli järjekorras juba neljas. Varasemad laureaadid on Kaur Alttoa, Kersti Markus ja Anu Mänd.
Mälestuspäeva korraldajaid tänades meenutas Villem Raami tütrepoeg Märt Haamer vanaisa veendumust, et inimene näeb seda, mida ta teab. Inimest peab vaatamisväärsuse juurde juhatama, talle peab näitama, mis, kus ja kuidas. «Mu meelest oli see kogu tema tegevuse vundament,» kinnitas Märt Haamer, kes tihti oma vanaisa välitöödel saatis.
Selle mõttega algab ka Andres Söödi 1984. aasta dokumentaalfilm «Mälu», mis väga jõuliselt portreteerib Villem Raami. Raam tunnistab alguskaadrites: «Muide, arhitektuur on kummaline – teda ei taju korraga, teda ei näe korraga, käid kümme korda ja alati näed midagi uut», ning tuletab meelde Goethe ütlust, et inimene näeb seda, mida ta teab.
Liina Raudvassar

Villem Raam
Sündis 30. mail 1910 Pärnus ja suri 21. mail 1996 Tallinnas
Õppis Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas kunstiajaloo eriala
1941–56 küüditatuna Siberis
Olulisemaks tegevusvaldkonnaks on Eesti keskaegne ehituskunst
Tunnustused: Turu ülikooli audoktor, Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees, Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane