Organistid Lepnurme radadel rännates

Mis see orel muud on kui üks suur ja vägev Jumala kiitmise masin … Nõnda on arvanud prof Hugo Lepnurm, kelle 100. sünniaastapäeva me tänavu tähistame.

Usuteaduse instituudi kirikumuusika osakonna õpilased, vilistlased ja õppejõud nõustusid lugupeetud meistri arvamusega ning veetsid oma VII suvesessiooni 18.–19. augustil Lepnurme radadel rännates, temaga seotud paiku ja oreleid külastades.
Kuus organisti – Kristel Aer ja Kersti Petermann UI kirikumuusika osakonnast, Anneli Klaus Tartu Peetri kogudusest, Eve Sisask Järva-Madiselt, Riina Trankmann Iisakust ja Aet Reinhold Märjamaalt – mängisid kuue kiriku kuuel orelil, külastasid Olev Kentsi orelitöökoda ja Hugo Lepnurme sünnikodu.

Kohtumine multitalendiga
Lepnurme rajad algasid meie jaoks Rapla Maarja-Magdaleena kirikust, kus õpetaja Mihkel Kukk meid lahkesti vastu võttis ning selgitusi jagas. Saime teada, et Hugo Lepnurm ei tegutsenud Raplas üksnes kirikumuusikuna, vaid pidas ka vennastekoguduse tunde. Vendade Kriisade 1939. a valmistatud orel, millel mängida võisime, oli olnud Lepnurmele aastaid ustavaks abimeheks Jumala kiitmisel.
Kaasaegne abimees GPS juhatas meid mööda tuntud suur- ja tundmatuid väiketeid Kose kirikusse, kus kirikumuusikust multitalent Kahro Kivilo meid juba ees ootas. Kuulsime, kuidas julge pealehakkamine aitas kogudusel R. Normanni 1890. a ehitatud oreli eeskujulikult korda teha.
Orelimeister Olev Kentsi heas töös saime pillil mängides ise veenduda. Maitsvaks kirsiks tordi peal oli G. Caccini «Ave Maria» Kahro Kivilo (eufoonium) ja Kristel Aeru (orel) esituses. Lõpetuseks tutvusime kirikumuusikute eetikakoodeksi «Kirikumuusiku 10 käsku» lustaka tekstiga ja vaatasime ringi Kose kiriku muuseumis.
Pärast kosutavat lõunasööki Pargi kohvikus kulges tee Tapa suunas. Orelimeistril Olev Kentsil jätkus pikka meelt, et vastata naistest koosneva reisiseltskonna rohketele küsimustele ja tutvustada töös olevaid pille ning nende valmistamiseks vajalikke tööriistu ja masinaid.

Palju väärt kogemus
Esimese päeva lõpp-punkt oli Tapa Jakobi kirik, kus Hugo Lepnurm üheksa aastat organistina teenis ning kus andsime kontserdi «Lepnurme pärand» (orel ehitatud 1932. a, meistrid Terkmann ja Gutmann). Sajuseks ja tuuliseks keeranud ilm ei seganud rahvast kohale tulemast ning pikka kontserti nautimast.
Kavas olid Lepnurme loomingu kõrval ka eestlaste R. Tobiase ja P. Süda, prantslaste L. Vierne’i ja M. Dupré, sakslase J. S. Bachi ning ungarlase J. Wohlmuthi teosed. Vastuvõtt oli soe, õpetaja Tauno Kibur kinkis rändureile tänutäheks raamatu «Tapa Jakobi kirik sõnas ja pildis».
Õhtu veetsime koos õpetaja Kiburiga söögilauas istudes ja kukeseentega maiustades. Sealsamas Tapa kogudusemajas veetsime öö, hommikul said soovijad koos koguduserahvaga osaleda kirikupalvusel.
Käsmu kirikus kohtusime Urmas Karileediga, kes on pöördunud tagasi oma esiisade maadele ning teenib nüüd diakonina 1945. aastal iseseisvunud kogudust. Igivanal (1813, meister J. A. Stein) orelil mängimise kogemus oli palju väärt. Väljas kiriku ümber tegid aga paisunud tuul ja piitsutav vihm rannakülale omast muusikat.
Loksa Püha Neitsi Maarja kiriku omaaegne köster Janter oli Hugo Lepnurme elus oluline isik. Nimelt tema tungival soovitusel saatis Lepnurme isa oma vanima poja Tallinna orelit õppima.
Loksa orelit (1899. a, meister G. Terkmann) on hästi korras hoitud, praegugi võime oreli küljes näha messingplaati Alfred Borgmanni, laevatehase riigisakslasest töödejuhataja mälestuseks, kes oli 1929. a annetanud oreli korrashoiuks 300 krooni.

Toitev pinnas andele
Tõestisündinud seoserida (helde annetaja – korras orel – visionäärist köster-organist – Eesti orelimuusika suurkuju) pani allakirjutanu unistama ajaloo kordumise võimalikkusest tänapäeval. Unistav meeleolu jätkus lõunalauas, Viinistu restorani aknast merele vaadates.
Järgmine peatus Lepnurme radadel tõi meid alguste algusesse, Agumäe kodutallu Tsitre külas Kolga vallas. Aias floksid, käokingad, talijorjenid, muinasjutulik «mesimaja», õuna- ja pirnipuud, eemal põlispuud ja meri – pole imestada, et sellest pinnast niisugune anne võrsus.
Meie lõppsihiks oli Kuusalu Laurentiuse kirik, kus Anne ja Jaanus Jalakas meid sõbralikult vastu võtsid, orelil (1918, meister A. Terkmann) mängida lubasid ning pastoraadi verandal mustikate ja vahukoorega kostitasid.
Lepnurme radadel oli hea kulgeda. Leidsime eest lahked vastuvõtjad ja korras orelid. Tõdesime, et oreleid on rohkem kui mängijaid, mistõttu kutsume anderikkaid inimesi õppima seda suurt ja kuninglikku pilli.
Töötavatel kirikumuusikutel aga tasub mõelda Loksa köstri eeskujule, leida üles tulevased Hugod, julgustada neid ning, kui tarvis, minna kasvõi isa jutule. Aitäh kõigile lahkeile võõrustajaile! Tasugu Jumal rikkalikult teie headuse eest.
Aet Reinhold,
Lepnurme radadel rännanu