Otsides eestlaste usklikkuse põhjuseid

1. veebruaril ilmus Tartus trükist Raigo Liimani raamat «Usklikkus muutuvas Eesti ühiskonnas».
Teos põhineb tema 2000. aastal Helsingi ülikoolis kaitstud magistritööl «Eestlaste ja venelaste usklikkusest ja etnilisusest».
«Olen teksti teinud lugejasõbralikumaks. Tahtlikult olen jätnud sisse palju viiteid. Kui keegi kunagi vastavat teemat uurib, siis ei ole vaja igat raamatut eraldi otsida, vaid võib viidetest vaadata,» kirjeldas Liiman soome keelest tõlgitud magistritööd.
Uurimistöö kirjeldab, mille poolest erineb eestlaste ja Eesti venelaste usklikkus ning kuidas see on 1990. aastatel muutunud. Raamatu kokkuvõttes ütleb Liiman, et eestlased on võrreldes Euroopa rahvastega keskmisest rohkem sekulariseerunud, ka ei ole usk eestlastele olnud nii oluline identiteedi tugevdaja kui venelastele.
Aluseks neli dimensiooni
Soome Akadeemia poolt tellitud uurimisprojektiga tegeles Raigo Liiman aastast 1998, töö juhendajaks oli Kimmo Kääriäinen, kes eelmise aasta novembris esines Tartus konverentsil.
Liimani sõnul võib raamatut pidada Eestis religioonisotsioloogia põhiteoseks, sest seni on eestlaste usklikkusest kirjutatud väga vähe. «Hetkel pole praktiliselt mingisugust informatsiooni. Hans Hansen on kirjutanud üksikuid artikleid,» leiab Liiman.
Raamat annab laialdase ülevaate varasematest religiooni-sotsioloogilistest uuringutest, eestlaste usklikkusest ajaloolises ülevaates, tutvustab kasutatud uurimismeetodeid ning analüüsib usklikkust 1990. aastail lähtudes neljast dimensioonist: ideoloogiline, rituaalne, tagajärgede ja institutsionaalne dimensioon.
«Siin on kaks laia teemat – üks on usuelu, mis on jagatud dimensioonideks, ja teine on Eesti venelaste etnilisus, mis on uurimuse lisateema,» lisab Liiman. Analüüsi osas on kasutatud tänapäevast statistilist analüüsi meetodit.
Lähendada kahte naabrit
Suure ja teedrajava töö juures on Liiman püüdnud olla võimalikult korrektne: «Kui mingi asi on olnud ebaselge, olen proovinud kelleltki küsida. Suurematel küsimustel on alati selgitused juures.» Raamatu eessõnast võib lugeda, et töö valmimisel on abiks olnud paljud nimekad Eesti ja Soome teadlased, nimetada võiks Riho Saardi, Tõnu Lehtsaart, Rein Ruutsood, Liina-Mai Toodingut, Riho Altnurmet, Voldemar Iljad, Toomas Pauli, Hans Hansenit, Vello Salot.
«Ükski inimene ei ole nii universaalne, et ta võiks kõigest põhjalikult kirjutada. Kui keegi on kommenteerinud, et see asi päris nii ei ole, siis ma olen järgi vaadanud,» selgitab Liiman. «Üks selle töö mõte on tutvustada ka vähem tuntumaid töid ning lähendada neid Eesti ja Soome teadlasi, kes on pingsalt otsinud Eesti kohta materjale.»
Suurem raskus oli seotud ajaloolise sissejuhatusega: «Ajaloolise osa puhul oli raske leida mõningaid arhiive ja allikaid, siiski andis otsimine ja ajakulu tulemuse. Loodan, et sellest tagasihoidlikust panusest on mõnele uurijale või asjaarmastajale tulevikus kasu.»
Raigo Liiman on sündinud 1967, abielus, kaks poega. Luteri kiriku liige nii Eestis (Tallinna Kaarli kogudus) kui ka Soomes (Helsingi Oulunkylä kogudus). 1997 pidas Helsingi vanglas Eesti vangidele leeriõpetust. 1998 oli tööl suveteoloogina Soomes Lapua toomkirikus. 1999 läbis kaplanite kursuse, lipniku auaste. 1999 müügijuht Stalba Groupis. 2001 lõpetas teoloogiamagistri kraadiga Helsingi ülikooli.
Alar Kilp