Paastuaja pudemeid

Külm on. Enne veel kui paks lumi jälle maha tuli, võtsin kätte ja saagisin aias maha vana õunapuu. Kidur oli teine juba mitu aastat, aga nüüd ma nägin alles, kui seest tühi ja katki ta tegelikult oli. Saagisin ta sealsamas pliidipuudeks. Suur osa läheb lihtsalt jaanipäevalõkkesse, otsustasin. Isegi küttepuudeks enam ei kõlba. Vahepeal oli ka aega selga sirutada. Kas lõhnab juba kevade järele? Naaaatukene võib-olla. 

Kuulsin neid juba kaugelt – luiged! Neil on ju eksimatult äratuntav hääl. Luigepaar on kohal. Võtsin mütsi peast ja ütlesin neile taevasse: tere, luiged! Rõõm, et olete tagasi jälle! Või midagi seesugust. Kuid luikede hääl tuli lähemale ja siis nad ilmusidki puude tagant, lennates üpris madalalt. Nad tegid tiiru aia ja maja kohal kogu aeg pasundades. 

Luigepaar tegi maja kohal uhke tiiru ja siis võtsid nad uue suuna. Lendasid minema. Vaat, mis tähendab viisakas tervitus, sellele vastatakse ikka! Väga loodan, et nad pääsevad oma elu elama, hoolimata linnugripist, et neid ei leita mõni aeg hiljem kuskilt rannast pooleldi jäässe külmununa, Issand, aita!

Paastuaeg on hea. Sel ajal valitseb mingi oksüümoron, kummaline rahutu rahu, eriti vist praegusel ajal. Selles vaikelus on mingi kristallselgus, kuid taga – seda on seljaga, kuklaga tunda – hõljub justkui ka mingi paks sogane hall udu. Mingi surutis või äng. Jah, äng. Vahel kõik voolab kuidagi tühjaks, jookseb kinni, sulgub. Siis jälle läheb kõik avaraks, kargeks, puhtaks. Ja nii vaheldumisi. Aga nüüd ma juba tunnen seda muutlikkust, seda rütmi; see ei pääse üllatama. Tean, mida teha. Oksüümoron sobib elu palju tabavamalt kirjeldama.

Sain teada, et tädi on surnud. Koroona tõttu. 82aastaselt. Jah, vaatasin telefonist järele: ma olen talle helistanud viimati jõulude ajal ja küllap soovisime vastastikku häid jõule. Aga mäletan, ta ütles veel, et palvetab ka minu eest, eriti pühapäeva hommikul, kui mul tuleb minna kirikusse jutlust pidama. Ütles, et mul enam omi vanemaid ei ole, kes minu eest palvetaks; ta teeb seda siis parem ise. See on nii ilus!

Ja nii see läheb … Ega me ju väga tihedalt läbi ei käinud. Õieti oli ta kasutädi, kuid papsi hüüdis ta vennakeseks alati, mäletan seda isegi. Panin mõttes korraks käed kokku … „Issand, Sinu valgus paistku talle …“ Rohkem sõnu ei tulnud.

Olen nüüd juba kuu aega käinud iga päev kirikus üksi endale jumalateenistust pidamas. Miks õieti? Ei teagi täpselt, aga tundsin, et pean seda tegema. Ei, ma ei protesti sellega millegi vastu, ja kedagi teist nagunii ei tule; pealegi on minu jumalateenistus teisel ajal, kui meil harilikult on. Pole seda ka kuskil avalikult välja kuulutanud. 

Rõõmu on vähe, kuid lohutust … jah, seda leidub ka, näiteks sellessamas päevarütmis; hea, et igapäevase kirikuteenistuse oma päevaplaani lisasin. See hoiab ennast koos. Päevakava on hea asi, rutiin moodustab raamid, millele võib kindel olla. Kui ainult ise sellest kinni pidada. 

Vahepeal ma ei helistanud kirikukelli: mõtlesin, et äkki on see liiga avaliku teenistuse moodi. Aga siis mõtlesin, et tühja kah … Pealegi on ehk inimestel vaja kuulda, et kirik ei ole maha jäetud. Juhatuse esimees kirjutas ka, et see oli vist sõja ajal, mil Luksemburgi piiskop natside okupatsiooni ajal hakkas iga päev kirikukelli helistama … et jätkaku ma ikka. 

Jätkan, mõte paneb muigama. Pean endale täie jumalateenistuse, aga jutlust iseendale ei pea; vähemalt mitte sõnadega ja kuuldavalt. Aga patukahetsus, palve ja armulaud loomulikult, lisaks mõni Taizé laul. Teen seda, mida oskan ja saan teha, või muidu tunneks end hoopis kasutuna, ülearusena. Aeg on kuidagi kokku tõmbunud, ahtaks jäänud, kuid selles on ka mingi avarus peidus, mis vaid ootab valla pääsemist; see ehk ongi see kuulus päev-korraga-elamine, mõtlen.

Nüüd on siis riik lukku pandud, nagu nii (aja)kirjanduslikult öeldakse. Mõni ütleb, et ammu juba oleks aeg olnud, kuid ega nad taha eriolukorda välja kuulutada, see oleks riigile liiga kallis. Ja paraku on ju meie maailm juba selline, et saamata jäänud tulu tuleb arvestada kuluks. See Hiigelratas peab kogu aeg pöörlema, ei tohi seisma jääda; sellele mõeldes hakkab lausa kõhe. 

Kui kohutavalt palju sõltub selle Hiigelratta pöörlemisest. Näiteks seesama noor naine, kes vaevaliselt rügades, kuid mingi ürgse jõu ja ürgse enesest mõista rõõmuga läbi räntsase lume lükkab tänaval lapsevankrit. Tema ja ta pamp vankris sõltuvad Hiigelrattast, ja peale selle veel mõned miljonid ja miljardid. Ja mul on kahju ja mul on õudne. 

Mõnikord mõtlen, kas ma mitte teadlikult ei põgene sealt, kus ma täiesti armetult ja abitult seisan ning näen Nähtamatut Hiigelratast, mis ei tohi seisma jääda, ega saa sinna midagi parata, keegi ei saa. On see äkki teadlik eskapism? Ei tea.

Päev kulus kuidagi märkamatult. Ma vist ei olnud seekord kohal. Mida ma täna tegin: eks vist helistasin siia-sinna, vastasin ise mõnele kõnele, lugesin ja saatsin kirju? Midagi kindlasti veel? Ennevanasti läksin poodi, et inimestega suhelda; poeskäik võttis kaua aega, sest kellegagi sattusin ju ikka vestlema, sagedamalt mitmega. Aga nüüd peab hoolega vaatama, et kedagi äragi tunda, maskid ju ees. Ja kõik kiirustavad.

Kuid ükskord peab see taevas jälle lahti murduma ja avanema, nii kaua juba kinni olnud! 

Õhtuti püüan muusikat teha. Arvutis muusika tegemine pole sugugi sama kui minna, istuda klaveri taha ja lasta lihtsalt lennata; siinne tegevus meenutab hoopis kellassepatööd. Programmis on muidugi miljon võimalust, nokitsen servast närida. Vahel ei teagi, mis sellest lõpuks välja tuleb: algne idee võib olla tegemise käigus täiesti teiseks saanud, kuid see on ka hea.

Armas Jumal, inimesed tahavad ju lihtsalt elada! See on juba isegi suur ülesanne, miks siin veel peab mingeid raskusi lisaks olema? Kuskil on palju häid, toredaid inimesi, kes püüavad elada oma elu ja oma asja ajada. Niisama lihtsalt. Püüavad … nagu ikka. Ja kui palju head ja olulist nüüd jääb kuskil tegemata, sest lihtsalt ei saa … 

Lugesin uuesti üle mõningaid Krossi novelle – „Toru“, „Onu“, „Stahli grammatika“ etc. Hea kirjanduse, üldse igasuguse hea loomingu tunnus on, et see inspireerib, paneb edasi mõtlema, tõmbab käima oma loo. Millisel ajal, mis tingimustes elasid need Krossi lugude prototüübid; meie elame siin ja praegu kindlasti paremini, jõukamalt … õnnelikumalt? 

Aga vaevalt et see kedagi lohutab, me oleme täiesti kinni omas ajas ja omas elus. See on, mis meile korda läheb; võib-olla see maailm on siiski veel meie oma … Mälu? Jah, aga mälule ei või väga kindel olla, sellel on kombeks muutuda, valida. Me kõik elame kui üksikul saarel.

Paastuaeg on hea. See on rännak. Kuigi ma toidupaastu ei pea, on ometi tunda, kuidas midagi kukub järjest küljest ära, kaob, muutub tähtsusetuks ja tarbetuks. See saab selgeks alles teel olles, kobamisi. Näiteks aeg. 

Üks sõber küsis hiljuti (muidugi sõnumiga), et kui palju aega oli vahet Paabeli tornil ja nelipüha sündmusel. Ehk siis keelte segamisel ja nende taas kõigile arusaadavaks saamisel, ja ma tean, et ta ei teinud nalja! Seletasin siis talle, et seda ei saagi ajas mõõta. 

Kindlasti on seda välja arvutatud ka, kuid see pole see, pealegi on nende lugude mõte nagunii teine. Aga kuna aja mõõtmise taustsüsteemid on erinevad, siis nende sündmuste vahel neil kokkupuutepunkte pole; ainus, mida me saame siin öelda, on see, et üks sündmus oli enne ja teine pärast. 

Need sündmused olid „üliajas“. Võib-olla ongi inimese jaoks ainsad kindlad ajamäärused „enne“ ja „pärast“? Aeg muutub nagu mingiks auruks, mis tõuseb ja hajub, ja sa tunned üha enam, et kindlat pidepunkti ei leia selle seest, vaid väljastpoolt … 

Siiski on pidepunkti meile vaja. Inimese tulek siia ilma ja lahkumine on sündmused, mis on ajast sõltumatud. Vahepeal on elu – raske, ilus ja aus. Rännak on vajalik. Selline rännak, et kunagi ei tohiks teada, kuhu sa välja jõuad, ega ammugi seda, mis teel ees ootab. Sa lihtsalt lähed.

Sa lihtsalt lähed. Ja teed. Pole tarvis hakata juurdlema selle üle, miks sa seda teed. Ehk on see ka parim vahend taltsutamaks eneseuhkust, see on ju muidu igat moodi kerge tulema. 

Hakkan aru saama askeetidest, enesepiitsutajatest – valu ja vajakajätmine on neile vahendid eneseuhkuse mahasurumiseks, alandlikkuse õpetamiseks. Kuid eks askeesigi saab viimaks tolle uhkuse toitmiseks tarvitada … Askees, analüüs, eneseanalüüs – needki peavad teel küljest ära pudenema. 

Ometi töö mul teine: see on õigete sõnade leidmine õigel ajahetkel. Mu töö on kuulamine ja rääkimine.

Helistas keegi mees, tahtis külalistemajas tuba üheks ööks. Ma siis seletasin talle, et meie külalistemaja on tegelikult kinni. Nagu kõik on kinni, kuid seepeale järgnes telefoni otsas pikk pettunud paus … ja ma kuulsin ennast äkki ütlevat, et tulgu siis pealegi …

Varsti saabusid mees ja naine, õieti peaks ütlema: poiss ja tüdruk, ilusad noored inimesed. Soovin, et nad kunagi ei külmuks, kuigi peab õppima lendama ka kinnise taeva all. Rännak jätkub ja nagu ikka selgub selle lõpus, et see polnudki üks teekond, vaid ainult väike osa pikemast, suuremast, ehtsamast. Nagu ikka.

Meelis-Lauri Erikson,

vaimulik