Paastuaja puudutus

Asjaolu, et elan äärelinnas, annab mulle võimaluse suhelda inimestega, kes kasutavad linnatransporti. Nii saan kuulda ka uudiseid, mida muidu ei kuulaks. Imestan, kui paljud inimesed on nakatunud nurisemise ja mahategemise moehaigusesse. Pilamine ja nüpeldamine on kahjuks levinud kristlastegi hulgas. Kuulen naabritelt uudiseid, mille puhul muud ei saa teha kui vaid teadmiseks võtta. «Aga leht kirjutas, kas sa siis ei ole kuulnud?» Nii imestatakse. Leht? See on justkui enesestmõistetavalt Postimees. 
Minu postkasti see leht ei käi, küll aga potsatab sinna iganädalane oodatav ajaleht Eesti Kirik. Seda, millest see leht kirjutab, tean ma küll, sest tavaliselt loen selle ikka algusest lõpuni läbi. Mõni lugu paneb mõtlema, mõni puudutab mu hingekeeli, mõni aga läheb otse südamesse ega anna rahu.
22. veebruari EKs kirjutas Mari Paenurm südamehaigest naisest. Lugu Teast ja tema perest läks mulle hinge. Olin just lugenud teksti Matteuse evangeeliumi 25. peatükist: «Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua /…/mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.»
Jeesus koputas ka minu südamele ja ma ei saanud teisiti, kui panin kokku mõned purgid moosi, marju ja muid hoidiseid, mida olin enda tarbeks varunud, ja viisin Teale. Päeval, kui see mõte teoks sai, oli Tea pojal sünnipäev. Tea oli pisarateni tänulik ja küllap ka tema lapsed, kes olid pika talve jooksul maasika ja mustika maitsegi juba unustanud.
Kas ma ootan nüüd kiitust, et vaadake, kui tubli ma olen? Kaugel sellest! Kirjutan seepärast, et on paastuaeg, et me ei unustaks, mida Jeesus meilt ootab. Kui kellelgi on paastuajal südames soov paastuda, siis ei ole õige jätta oma vorsti- või singitükki kapinurka hallitama (põhjendusega, et me paastu ajal liha ei söö), vaid märgata abivajajaid ning jagada seda, mis meil jagada on. Piibel on andnud mitmeid juhiseid selle kohta, milline on Jumalale meelepärane paast. Üks ilmekamaid juhiseid on Jesaja 58. peatükk, mis kannab pealkirja «Õige paastumine».
Alles tähistasime oma kalli Eesti vabariigi 94. sünnipäeva. Rõõmustavat oli selles palju, ometi mindi mööda peamisest. Jumal, kes on asja autor, jäeti igaks juhuks tähelepanu alt välja. Aga ta oli siiski kohal, tänu Eesti hümni sõnadele.
Meie rahvale on osaks saanud suur Jumala arm, ometi me ikka veel ei oska seda mõista, kui suur ja kõikvõimas on Jumal. Kristlastena teame, mis juhtus Iisraeli rahvaga, kes nurises ega kuuletunud Jumalale. Kui meie rahvas samal kombel jätkab, üksteist halvustades, pilades ja hukka mõistes, siis … kas me oskame aimata, mis meid ees ootab? Nii küsis pidupäevakõnes ka president: mis meist saab? On mure oma rahva käekäigu pärast, kes on kirikust kaugenenud. 
Piibel on meile elu juhiseks: «Kui sa oma keskelt eemaldad ikke, sõrmega näitamise ja nurjatu kõne, kui sa pakud näljasele sedasama, mida sa ka ise himustad, ja toidad alandatud hinge, siis koidab sulle pimeduses valgus» (Js 58:9–10).
Paastuaeg on eelkõige alandumine Jumala kui kõige võimsama ja aulisema Looja ette. Temaga koos olemine ja tema juhiste kuulamine ning järgimine. Alandugem siis Jumala ette, et ta võiks meid ülendada. Armurikast paastuaega!

Liive Koppel,
kunstnik