Paastukuu eitused
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 19. märts 2003 Nr 11 /
Keegi naljahammas on kusagil öelnud, et eituse eitus on jaatus ja paastukuu loobumistega saadud õnnistus eeldab mitmekordset patustamist. Paraku on paastuaegsest loobumisest tänapäeval üleüldse aimu saadud kõverpeegelduse kaudu ning seega kutsunud esile kui mitte halvakspanu, siis vähemalt õlakehituse kindlasti.
Tihtilugu ei taha konservatiivsemadki kirikud täna paastukohustusest eriti rääkida, et mitte tunduda liigselt eluvõõra ja ehmatamapanevalt jäigana. Ometigi pole paastumõttes ja -traditsioonis midagi eluvõõrast või kunstlikku.
Paastumise sügavam olemus tuleneb juba loodusest enesest – kevadine tagasihoidlikum toidulaud on juba ajalooliselt peegeldunud inimeste maailmavaates. Kas vastav säte kirikukanoonikas lähtub loodusest või Piiblist, on kui vaidlus muna ja kana üle. Oluline on tegelikult aktsepteerida mõlemat põhialust ja jõuda äratundmiseni, et paastumine pole mitte niivõrd usu-, kuivõrd kirikukari teema.
Tihti lörtsitakse paljud head kiriklikud algatused või traditsioonide taasavastamised seetõttu, et olemuslikult kirikuõiguslikud probleemid tehakse usuküsimuseks ning vaieldakse siis enese jaoks vastikuks.
Paastumine käib tegelikult enam kokku enesekasvatuse, distsipliini ja pühendumisega. Tuhkapäevaga alanud suur paast pole pidev hala ja nutt, vaid on sisemisele puhastumisele suunatud hoiak koos Kristuse kannatusaja meditatsiooniga. Paast käib tihedalt koos pihitraditsiooniga. Kirikuõigusest lähtuvalt on igal inimesel kohustus vähemat üks kord aastas sooritada põhjalik enese vaimne läbikatsumine koos kõrvapihiga vaimulikule.
On öeldud, et inimene on Püha Vaimu tempel. Nii nagu me pühime iga nädal tolmu kodunurkadest, nii on vältimatu ka vaimne ja füüsiline puhastumine. Paastu läbi teravdatud meeled, mida pole nädalate kaupa tuimestatud alkoholi, nikotiini või muude sotsialiseerumist hõlbustavate mürkidega, aitavad meil lihtsamini tegeleda sisekaemusega ning valmistuda kirgastavaks pihitooliks.
Teame sedagi, et kaasaegne kirik suhtub täna palju leebemalt paastutraditsiooni, säilitades vaid kohustusliku reedese täispaastu ja liha ning piimatoodetest loobumise muudel päevadel. Küsimus pole paastuajal niivõrd menüüs, kuivõrd sisemises hoiakus – kas ma olen valmis loobuma oma tavapärasest pealelõunasest konjakist, sigaretist või iganädalasest kollasest ajakirjandusest.
Kuna elame ajastul, kus personaalse identiteedi küsimus on saamas üha olulisemaks, siis leian, et julgus erineda ümbritsevast keskpärasusest šiki paastutraditsiooniga väärib järgimist. Kui astume esimese sammu, siis küll hoolitseb Jumal sellegi eest, et jõuame ükskord paastu sisemise olemuseni.
Jaan Tepp
