Paastumaarjapäev ja eesti rahvatraditsioon

Paastumaarjapäevast kirjutamise teeb raskeks Eesti ajalugu. 25. märtsil 1949, 70 aastat tagasi oli meie maal küüditamine. Tuhanded inimesed kisti oma kodudest välja, et vedada neid külmale maale. Ka mul on sellest päevast valusad mälestused, sest algas meie pere raskete katsumuste teine järk.
Isa arreteeriti 5. veebruaril 1948 ja meid kui vangi peret taheti Siberisse viia, kuid läksime metsa varjule. Meiesuguste kohta on üteldud, et rahvavaen­lased viidi ümberasumisele. Aga millise rahva? Sellepärast ongi mulle tähtis tunnetada ja tajuda rahvast. See ongi kaudselt üheks põhjuseks, et ma pärast usuteaduse instituudi lõpetamist valisin oma väitekirja teemaks paastumaarjapäeva.
Selle päeva tähendus, tähtsus ja tähistamine sai mulle probleemiks, sest on püütud kasutada rooma katoliikluse kaudu meieni jõudnud seletusi, kuid meil on päevaga ühenduses hoopis teistsugused arusaamised kui need, mis on pärit katoliiklikust traditsioonist.
Paastumaarjapäev on eesti rahvakalendri tähtpäev ja see ei ole neitsi Maarja kui eestpalvetaja poole pöördumise päev. Maar­ja nimi on tähtis meie esivanemaile kui üks Jumala nimedest. Nii on see juhtunud, et nemad on Jumalat tajunud mitte ainult isana, vaid täiuslikuna, kelles on ühendatud nii isa kui ema. Rahvapärimusest olen välja lugenud, et eriti need, kes olid orbudeks jäänud, vajasid vanemate abi ning kaitset. Rahvas uskus, et Jumal on nii täiuslik, et pakub neile lausa asendusvanemaid.
Siis jõutaksegi selle tulemuseni, et: „Ülevalta hüüab Looja (Jumal), maasta Maarja kõneleb, ärge lööge vaesta lasta, nutab vaene löömatagi, halab ilma haigetagi, pesemata silmad märjad, löömata paled punased“. Vaielda võiks, kui see oleks juhuslik, ent see on täiesti reeglipärane. Abiks vaesele lapsele, ka mehelemineku eel, nurganaisele ja teistelgi puhkudel, mil abi otsitakse. Maarja seisab paralleelvärsi teisel real siis, kui esimesel on Jumal või Looja.
Ma ei tea, kuidas on see juhtunud, aga võin oletada. Võõrad, kes meile kristlust vahendasid, olid umbekeelsed. Ega me esivanemad saanudki nende sõnadest aru, kuid sümboleid võidi tõlgendada. Hansa lotjade vöörtäävil oli kujutatud ema lapsega ning esimeste kristlike kirikute altaril oli kujutatud madonnat lapsega. Apostlid kahel pool kõrval ja Kristus võlvkaarel altari kohal.
Preester pidas teenistust ema ees, kes paistis olevat kõige tähtsam. Ema ongi kõige tähtsam. Ta on ka see, kes hoiab pere koos. Esivanemad on väärtustanud peret kui tervikut. See on meie olemuses ja selle poolest erineme paljudest teistest rahvastest. See on alusväärtus, millest meil tuleb kogu olemusega kinni hoida.
Perest tuleb kinni hoida ja seda paastumaarjapäev kinnitab. Ehk aitab see mõnelgi selgust leida praeguses segadikus, kus väljastpoolt tahetakse meile ette ütelda, et mitte nii, vaid teistmoodi peate mõtlema. Ma ei saa lasta ennast häirida nende poolt, kes ütlevad, et kusagil mujal ja teisel (Jumal paraku, isegi meie) maal räägitakse, et meie arusaamine ei ole õige. Selle peale ütlen pühakirja sõnadega: „Pea kinni, mis sul on, et ükski sinu krooni ei võtaks!“ (Ilm 3:11). Õnnistatud paastumaarjapäeva kõigile kallitele!

 

 

 

 
Eenok Haamer,
vaimulik