Paistu kirikul on tulemas aukartust äratav tähtpäev

Viljandimaa Paistu kiriku esmamainimisest möödub järgmisel aastal 775 aastat. Mõnda aega on pühakoda jõudumööda remonditud. 11. oktoobril peeti kirikus torni vitraaž­akende valmimise puhul tänujumalateenistus, tööd jätkuvad.

Teist sellist kirikut kui on Paistu, annab Eestis otsida. Naljatamisi võiks seda pühakoda nimetada katusekirikuks. Mõtlen siin fakti, et veerandsaja aasta jooksul on sellel vanal pühakojal kolm korda katust vahetatud. Viimati 2005. aastal, kui jaanuaritorm kangutas katuselt lahti kaks aastat varem pikihoonele pandud pleki.
Juba kaks katust alanud sajandi jooksul
1981. aastal Paistusse elama asunud Võnnu kandist pärit Raivo Asuküla ordineeriti õpetajaks 1990. aastal, aga esimese katuse sai ta siinsele pühakojale panna juba 1984. aastal Viljandi EPTs töötades, kui oli õpetaja Ivar-Jaak Salumäe juures praktikal. Ta tõi ka õpetaja palvel Tallinnast Balti jaama tagant katusepleki kohale, aga see oli kale, murdus kergesti ja hakkas varsti läbi jooksma.
Muinsuskaitse kaudu saadud rahaga 2003. aastal valminud uus katus polnud õpetaja sõnul kvaliteetne, sarikate kinnitused olid halvasti tehtud ja roovideks olnud poolmädanenud lauad uisapäisa paigutatud.
Jaanuaritormi ajal kaks aastat hiljem peksis tugev tuul pleki lahti ja see lainetas katuse peal üles-alla. Õpetaja sõnul kajanud nagu mürsuplahvatused, kui plekk suure pauguga alla langes. Õpetaja püüdnud veel kellamehega katusel päästa, mis võimalik, kuid loobunud – ettevõtmine oli eluohtlik. Veerand miljonit maksma läinud katus lendas sõna otseses mõttes tuulde.   
Kiitev hinnang
Praegu näitab õpetaja Asuküla uhkustundega kirikutorni uusi aknaid, mis on koguduse viimane suurim ettevõtmine. Viimane, põhjapoolne valmis oktoobris. Jaanuaritormis 2005 purunesid ka 19. sajandi teisel poolel ehitatud torni aknad. Umbes saja viiekümne aasta vanused vitraažaknad olid ka oma aja ära elanud. Nüüd on komisjon aknad vastu võtnud ja heaks kiitnud, aga töö algus oli raske.
«Mulle imponeerib Villu Jürjo, tema kangekaelsus, oleme ka üheealised ja ühe õpetaja õpilased,» naerab Asuküla. Oma tahtmise surus läbi ka Asuküla: torni vitraažaknad tehti uued, mitte ei taastatud vanu. Pingeline mõttevahetus muinsuskaitseametiga tekkis Asukülal esimest, lõunapoolse külje akent välja vahetades. Muinsuskaitseameti nõudmine oli, et vanad aknad tuleb taastada ja üle tinutada.
Tallinnast kutsuti kohale ka klaasikunstnikud, kes oleksid pidanud keerukat taastamistööd tegema. Ala spetsialistid tunnistasid nõutud taastamise ilmvõimatuks: paberõhukeseks kulunud roostes plekiribasid on raske puhastada ning nende vahele hapraks ja halliks muutunud klaasitükke, mida pealegi on raske lõigata, tagasi panna ei suudeta.  
Ka ettevõetud töö oli keeruline: kaks plekki joodeti servapidi kokku, pandi klaasitükk vahele ja tinutati üle. Selline töö olevat ettevõtmist rahastanud sakslaste hinnangul kallim kui tinast joodetud raamide puhul. Kolme akna eest tuli välja käia 300 000 krooni, ühe kolmandiku sellest maksis Bramsche kirikuringkond Saksamaalt.
«Aknad on mõeldud kaugelt vaatamiseks. Kui tina oksüdeerub mustaks, on need veel ilusamad,» ütleb Asuküla. Uued aknad valmistati paksemast klaasist kui originaalid. «Mina olen kange kuju, igat asja ei kuula. Ütlesin, et see on minu tase ja nõudmine, et aknad tulevad kolme millimeetri paksusest klaasist,» kinnitab Asuküla. Põhjakülje kahe paneeli vahel on siiski kasutatud vana klaasi. Torni kolme külge suuri aknaid ette keerates on survega mõnele ruudukesele küll mõra sisse löönud, need vead on ehitaja lubanud likvideerida ja andnud tööle kolmeaastase garantii.
Tööd jätkuvad
Õpetaja näitab, et on lasknud kirikule kohalikus töökojas uued uksed teha, sest vanad olid kui sõelapõhi, kust tuul läbi tuiskas. Mõne aasta eest said pikihoone aknad kolmanda klaasi lisaks, neid ette pannes jäi õpetaja kõrgele tellingute külge rippu, aga oli siiski hoitud. Külmal ajal köetakse kirikut kalorifeerahjuga, mille korsten koledalt aknast välja ulatub. Õpetajal on selle koha pealt kindel arvamine: «Mulle on tähtis, et kass hiiri püüab, mitte see, mis värvi ta on.»
Pärast Põhjasõda, kui kiriku võlvid purunenud olid, maeti ehituspraht kiriku ümber, see tõstis maapinna tükk maad kõrgemaks. Lisaks kasvasid puud ümber kiriku suureks ja õnnetus, et pühakoja müürid ei kuiva enam ära, oligi käes. Nüüd on puud maha võetud ja ühest neist, nimelt kasest, tehtud neitsi Maarja kuju. On ju Paistu kirik temale pühitsetud. Kiriku ümber on 2000. aastal tehtud kuivendussüsteem ja nüüd on loota, et niiskusest võitu saadakse.
Praegu ootab õpetaja töömehi, et kirikusse panna tuletõrje valvesignalisatsioon. Koguduse suur soov on, et tähtpäevaks jõuaks pühakojale valge lubjakatte peale tõmmata. Kirik on laotud küll maakivist ja osaliselt punastest tellistest nagu Viljandi Pauluse, kuid krohvitud ja valgeks lubjatud ümberehituse käigus 19. sajandi viimase veerandi hakul.
Võib-olla aga veel suurem lootus ja hädavajadus on korda saada väikesed tornikesed, mis on allakukkumise äärel.1863.–1876. aasta ümberehituse käigus sai kirik endale torni ja välisseina tugipiilarid, mida kaunistavad nüüdseks murenenud tornikesed. 
Nende remondiks on sakslased lubanud taas appi tulla ja kogudust rahaliselt toetada. Kogudusele on väikest abi inimestele kasutada antud maa rendist, tuntavat abi aga vallaga sõlmitud rendilepingust, mille kohaselt vana pastoraati kasutab vanadekodu.
Läheneda igale inimesele individuaalselt
Küsimuse peale, milline on mulkide usklikkus, kiidab õpetaja siinsete inimeste tehtud tööd. Ta ütleb, et mulgid hindavad raha väärtust, aga oma usklikkuse justkui peidavad ära. «Mulgid annetavad aastas korraliku summa, aga ei leia ise aega kirikusse tulla, paluvad minul nende eest palvetada,» kirjeldab õpetaja Asuküla siinseid inimesi.
Nad soovivad, et kirik oleks korras ja jutlused heal tasemel ning õpetaja haritud, aga endal aega jumalateenistusele tulla pole. Asuküla meenutab oma õpetaja Elmar Salumaa mõtet, et sel sajandil peab misjoneerima iga üksikut inimest, lähenema igaühele individuaalselt ja leidma üles tema usklikkuse. Raivo Asuküla teeb seda iga päev Kaitseliidu Sakala malevas ja ühes puidufirmas, kus ta leiba teenib.
Kogudus läheneb aga inimestele diakooniatöö kaudu: juhatuse esinaine Maie Sults jagab kogudusemajas väikese annetuse eest abivajajatele riideid, jalanõusid ja muud vajalikku kraami, mida õpetaja käib Soomest toomas. «Meil on korralik diakooniatöö võrgustik,» kinnitab õpetaja Asuküla. Selle poolest tuntakse kogudust kaugemalgi.

Rita Puidet